Urmas Klaas: Valimisteks valimistuval Saksamaal on rahvas kantsler Merkeliga rahul

Kõigepealt jõudude vahekord. Angela Merkeli valitsuse populaarsus on septembri alguse seisuga kõrge. Valitsuse tuumikjõu ehk konservatiivsete CDU ja CSU populaarsus on 41 protsenti opositsioonilise sotsiaaldemokraatliku SPD 26 protsendi vastu.

Lisaks on liidukantsler Merkel konkurentsitu favoriit ka Saksamaa järgmise juhi kohale: 59 protsenti inimestest näeks teda taas kantsleri rollis. Sotse juhtiva Peer Steinbrücki, kes oli Merkeli viimase suure koalitsiooni (CDU+SPD) rahandusminister, toetus kantsleri kohale on poole väiksem – 30 protsenti.

ZDFi tellitud küsitlus näitab, et praeguse valitsuse teise erakonna FDP toetus on 6 protsenti , ujudes viimasel ajal 8-6 protsendi ringis. Skepsis, kas FDP ületab valimiskünnise on vaiksemaks jäänud pärast Alam-Saksimaa parlamendivalimisi, kus küsitluste järgi oleks partei pidanud koguma 4 protsenti toetust, kogus aga 8 protsenti.

Palju kõneainet pakuvad hetkel Saksa meedias Rohelised. Nad on kukkunud oma toetusega kahe aasta taguselt 25 protsendilt 10-le. Kui mõne aja eest räägiti sellest parteist kui Saksa poliitika uuest superstaarist ja Spiegel teatas isegi uue rahvapartei sünnist, on nüüd pettumus suur.

Analüütikud hindavad, et flirt maksuteemadega on Rohelistele kalliks maksma läinud. Partei on püüdnud kasvatada oma haaret ja eemaldunud traditsioonilistest ökoloogiat puudutavatest teemadest ning mõnes asjas on ka äärmusesse laskutud. Näiteks on nad nõudnud üle riigi ühte kohustuslikku taimetoidupäeva igasse nädalasse.

Roheliste veskikiviks on ka idee, et avalikke kulusid on vaja suurendada ning katteallikana näevad nad sarnaselt SPD-le maksude tõstmist. Just see tõi tõetunni konservatiivsetele valijatele. Näiteks Eesti partnerliidumaal Baden-Württembergis valitseb suur pettumus. Mõne aja eest napsasid rohelised seal CDUlt peaministri tooli ja nüüd on rahvas hakanud oma toonases valikus kahtlema.

Roheliste teema on aga tähelepanuväärne ning SPD jaoks on nende langus kujunemas suureks probleemiks. Põhjus on selles, et „vahetusest“ võib SPD nüüd vaid und näha – sotside (SPD) ja roheliste puna-roheline koalitsioon jääbki ilmselt unistuseks.

Muide, nii nagu rohelised, lõikas ka sotsiaaldemokraatlik erakond endale valimiskampaania käigus sõrme maksuteemaga. Alguses teatati, et plaan tõsta makse puudutab vaid 5 protsenti kõige rikkamaid. Siis aga, kui avalikkus hakkas teemat rohkem analüüsima, selgus, et nii see siiski pole ja maksukoormuse tõus oleks laiem. Seepeale hakkas SPD teemat hägustama ning ebamääraseid signaale saatma, mis poliitikas teadagi kasuks ei tule.

Valimistel püüavad rahva toetust ka mitmed väiksemad jõud, kes aga suurt huvi ei tekita, sest neil ei ole nii või teisiti valitsuskabinetti asja: näiteks vasakjõud Die Linke (toetus 8 protsenti), eurovastane Alternative für Deutschland (3 protsenti) ja veel mõned üritajad.

Küsitluste tulemustest ei saa teha põhjapanevaid järeldusi. Esiteks on valimisteni veel aega ja paljud ei ole oma otsust teinud (oma valikus on kindel 59 protsenti küsitletutest), teiseks ei kandu parteijuhi suur isiklik populaarsus automaatselt üle tema erakonnale ning tähele tuleb panna, et CDU ja CSU suur populaarsus küsitluste järgi ei ole tähendanud viimastel aastakümnetel sama suurt valimisedu.

Tõenäoliselt paneb uue kabineti kokku siiski Angela Merkel. Küsimus on kellega. Merkel kinnitab endiselt, et tema eesmärk on jätkata valitseva koalitsiooniga. See tähendab koos liberaalse FDPga. Kuivõrd FDP toetus on tundmatu suurus, ei välista ei Merkel ega ka SPD suurt koalitsiooni. Roheliste ja SPD toetus ilmselgelt koalitsiooni kokku ei anna.

On huvipakkuv, et nendel valimistel ei ole suurt ja ägedat kandvat teemat. Õhustik on kuidagi loid. Ilmselt on asi selles, et riigis pole teravat probleemi, milles parteid vastanduksid. Tööpuudus on madal, kriisiga on hästi toime tuldud – kõik see on Merkeli ja tema valitsuse juhterakonna toetuseks.

Kantsler on hästi tõestanud oma kompetentsust nii majanduses kuid juhtinud oskuslikult ka sotsiaalteemasid ning loomulikult on Merkel tugev Euroopa asjades. Viimane teema koos oma abipakettidega kütab muidugi kirgi, kuid tähtsamad parlamendiparteid ei eristu siin eriti.

Hiljutises suures teledebatis kinnitas Merekel täie veendumusega, et tema valitsuse kasinuspoliitika on vilja kandnud, sest majandus areneb ning esimesed positiivsed viljad on näha ning tunda. „Te tunnete mind ja teate, mida ma teen,“ lausus kantsler suures debatis, rõhudes stabiilsusele. Merkel mõjub küll esmapilgul võib-olla natuke väsinuna ja eks rasked valitsemisaastad on teda üksjagu kulutanud, kuid sakslased on oma kantsleriga rahul – mida näitavad ka küsitlused.

Sotside liider Peer Steinbrück esines selles debatis valitsevast kantslerist säravamalt ja värskemalt. Öeldes muuhulgas, et Euroopa vajab suurt investeerimisprogrammi. Merkel aga teatas paljude sakslaste rõõmuks, et „pole vaja mingit võltssolidaarsust, ise on vaja tegutsema hakata,“ vihjates eelarvekriisiga maadlevatele riikidele ja nende omavastutusele.

Merkeli partei võidu puhul ja ükskõik millises koalitsioonis jätkub tema senine majandus- ja rahanduspoliitiline ning Euroopa kurss. Pole saladus, et Eesti ning Saksamaa mõistavad teineteist pea täielikult ning pole poliitilises plaanis kunagi nii lähedased olnud kui praegu.

Oma valiku teeb Saksa valija 22. septembril.