JUHTKIRI: Kuhu küll kõik eestlased jäid?

Täna avaldatud kohalike omavalitsuste võimekuse indeks maalib Eestist üsna trööstitu pildi – suur osa Lõuna- ja Lääne-Eesti omavalitsustest ei saa oma ülesannetega hakkama.

Iseäranis hästi väljendab seda olukorda suuresti puna-kollaseks võõbatud Eesti kaart, millelt võib järeldada, et just ääremaad on kehvas olukorras, omadega nii-öelda „punases“. Kui maakaardi värvimisega jätkata, tasub meenutada ka seda, et Eestis on sisuliselt kolm piirkonda, kuhu rahvast juurde tuleb – Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbrus.

Nende piirkondade kasv ja teiste kahanemine vürtsitab aga tõsiasja, et isegi rahvusvaheliselt on Eestile märku antud, et alla 5000 elanikuga omavalitsus ei suuda täita kõiki oma ülesandeid ja seda mõistlike kuludega ning alla 1000 elanikuga omavalitsus sisuliselt ei saagi asjadega hakkama.

Muide, Eesti 226st omavalitsusest elab vaid 42s rohkem kui 5000 elanikku. Haldusreform on aga aja jooksul saanud sõimusõnaks…

Aga tegelikult pole täna sellest midagi hullu, et haldusreform on takerdunud poliitkemplustesse – asjad on läinud nii kaugele, et pelgalt kahe väikevalla liitmisest ei ole nagunii abi ning rääkida võib juba tervetest probleemsetest piirkondadest ning vaikselt hääbuvatest tõmbekeskustest.

Aga pessimismi jätkub veel. Nagu Äripäevas kirjutas Igor Rõtov, on Eestist viimase kuue aastaga välja rännanud 50 000 inimest ehk 10 protsenti tööealisest rahvastikust. See tähendab, et nende võrra on vähem inimesi, kes tarbiksid siinseid kaupu või alustaksid uute ettevõtetega.

Kuidas pöörata tagasi valged laevad, mis viivad eesti inimesed ära kodukohast ja üle lahe? Noh, Mäo ümbersõidu juures kasvava ristiku kaitsmine müratõketega on küll tore, aga alustada võiks kasvõi sellest, et järele mõelda, millele ja kui palju raha kulutada. Kõige tähtsam on aga arusaam, et väike riigivõlg ja efektiivsust taga ajav riigiaparaat iseenesest ääremaale töökohti ei loo ning selleks on vaja tööd teha ka Tallinnas.