Lugeja: keskmine netikommentaar tooks päriselus kaasa piinliku vaikuse

Mõistlikku, sisukat ja head kommentaari on piinarikas leida? Pigem võimatu. Mõnes mõttes on kommentaarium justkui avalik ideede kuivkäimla.

Miks just avalik ideede kuivkäimla? Eks ikka seetõttu, et seda saavad kasutada kõik ning kokku kogunenud kõnts jääb sinna püsima - äravoolu või teisiti öeldes edasiminekut ei toimu. Kirjapandud uudise, artikli või arvamusloo kommentaaride osa hõivavad koheselt konstantselt hapnikupuuduse käes vaevlevad kodanikud, kelle jaoks anonüümsuse rüü võimaldab väljendada labasusi ja mõttelagedusi, mitte aga avaldada diskuteerimisvõimalusega vürtsitatud seisukohti. Ehk siis tegemist on enamikul juhtudest mõttetute meestega.

Tõsi ta on, et mulle ei pruugi meeldida kellegi mõtted, aga neil on õigus selliseid mõtteid mõlgutada. Isegi selline vabadus peaks olema piiratud inimese enda kaalutlusvõimega sellest, milline mõte on kasulik välja öelda, kirjutada ning milline vaid enda teada jätta. See tähendab, et kommentaariumis korra loomine ei peaks kujutama endast võimatut ülesannet - mitte seepärast, et tegevus (alandavad, süüdistavad ja laimavad) on seadusega keelatud, vaid korrektsus algaks inimesest endast. Igale arvamusele või väitele on võimalik miskit vastata - see pole kunst - küll aga võiks oluliselt suureneda osakaal kommentaaridest, mis viivad teemat edasi või avavad uusi suundasid teemakäsitluses. Pelk "väkk mingi mull jutt jälle nh" ei vii asja edasi, kuid just sellelaadseid tobedusepurskeid leiab kommentaariumites kõige sagedamini.

Isegi kui jutt on mull või "pliiatsist imetud", siis on alati võimalus seda mitte lugeda, edaspidi teadlikult hoiduda sarnastest või lugemise lõppedes kommenteerimisest loobuda. Tundub olevat tõsi, et mõnede inimeste puhul on oma "arvamuse" kirjapanek refleksne tegevus, mille üle puudub sarikommenteerijal kontroll. Ta lihtsalt peab midagi kirjutama, sest ülespoole suunatud pöidla-kujutised on netiavaruste edukuse etaloniks. Sellised inimesed tõenäoliselt jagavad Facebookis pilte oma kinganinadest - tegevus kui selline, aja ja mõistuse surmamiseks - mille ainukeseks põhjuseks on lihtne "sest seda saab".

Kindlasti teeks kommentaariumi ruumi puhtamaks, kui inimene enne väljaütlemist mõtleks, millise reaktsiooni tooks sarnane remark kaasa seltskonnas viibides. Keskmine anonüümne netikommentaar tooks päriselus kaasa piinliku vaikuse ja imelikud pilgud.

Kuid see ongi anonüümsuse võlu. Nii nagu avalikus käimlas, nii ka kommentaariumis - pole oluline, kes oli enne sind või kes tuleb pärast - käiakse seal tegemas ühte ja sama asja. Või ühte ja kahte.