Kes elab paremini: vang või õpilane?
Koolisööklate temaatika tõuseb üles iga õppeaasta alguses - kas koolilõuna on tervislik ja tasakaalustatud, millised on portsjonite suurused, kas õpilastel on piisavalt aega söömiseks. Kõik olulised küsimused. Samas, kui midagi on valesti, jääb kellegi poole murega pöördumiseks valikuvõimalusi väheks. Vangidel näib olevat tunduvalt parem elu kui õpilastel.
Üheksa klassi kohustuslikku haridust on Eesti kord - istumajäämisi lastakse järele vastata, n-ö lohistatakse järele, et põhikool saaks ikkagi lõpetatud. Kuigi haridus on meil tasuta, siis tegelikkuses võib seda nimetada ikkagi tasuliseks tasuta hariduseks. Töövihikud, lapse riided, vahetusjalanõud, koolitarbed - kõik see maksab ning riigipoolne toetus on viidud miinimumini. Lapsevanemad annavad endast parima, et lapsel oleks kõik vajalik ikkagi olemas. Mõnikord jääb siiski midagi puudu.
Kõrvutada nüüd põhikooliõpilast vangiga võib näida sobimatu, kuid proovime siiski. "Oma aja ära istumine" on kohustuslik, kõik toimub riigi korraldamisel ning järelevalvajad on riigi palgal. Kuid kumb elab paremini: kas vang või õpilane? Julgen väita, et keskmine vang on paremini toitlustatud kui keskmine õpilane.
Jutumärkides huvitav on see, et vanglate puhul peab kõik vastama rangetele nõuetele - toidukordade ajad ja olmetingimused peamiselt - selleks, et EL-i silmes valiidne liikmesriik näida. Mõelda nüüd sellele, et vangid hädaldavad vitamiinivaese toidu või väikeste portsjonite üle, näib esiteks kohatu, sest vanglasse sattumisega on isik rikkunud kehtivaid reegleid, ja teiseks hale. Vangla ei peaks olema viis oma elujärje parandamiseks, kuid täpselt sellisena see sageli Eestis tundub.
Miks mitte tänaval elamise asemel sooritada kuritegu, mis trellide taha viib? Isegi väljend "trellide taha sattuma" ei tekita madalama moraaliga inimestes enam mingeid jubedusevärinaid, vaid paneb hoopistükkis kergemini hingama. Ja kui kinnipeetaval tekib mõni mure, saab alati pöörduda vanglaametniku poole, kirjutada avaldus ja öelda välja, et "nii-nii paha on siin see toit, soovin edaspidi paremat teenindust". Kuhu pöördub laps või lapsevanem? Eelduslik toimetulekupiir on sätestatud vabale inimesele tunduvalt madalamana kui seda on ühe vangi peale kulutatav summa.
Tõdemus, et vangi elujärge kui sellist on üldse võimalik vaba ja reegleid järgiva inimese omaga ühele pulgale panna, tekitab nördimust. Kuid mis sa ikka teed, eks? Kas võitled vabaduses või naudid kinnipidamist. Kogu asi peaks olema vastupidi. Pealegi ei toimu vangla rehabilitatsiooni eesmärk, kui sealne elu on sageli mõne jaoks lausa tunduvalt parem vabaduses viibimisest.
