Eestis on valija petmine poliitiliselt korrektne tegevus
Teeme näo nagu midagi ei märkaks, teeme näo nagu midagi ei teaks, mitte kunagi, mitte iial. Siga jääb seaks. Nii on ka peibutuspardiga, kes prääksuda julgeb, aga vastutada mitte. Näib, et lihtsam on oma väiksed pardijalad keha alla tõmmata ja tagasi pessa soojale kohale liduda, kuniks kõik uus on jälle unustatud vana.
Ma ei pea õigeks nii mõnegi tuntud poliitiku väljaütlemisi, mis õigustavad peibutuspartide kasutamist. Näiteks Erki Nool on öelnud, et partei jaoks ideaalne peibutuspart on väga tuntud inimene, kes teeb valimistel hea tulemuse ning on siis neli aastat passiivne, kuid teeb järgmistel valimistel taas hea tulemuse. Loogiliselt mõeldes tekivad kohe küsimused, miks peaks see inimene üldse olemas olema, kui ta ei tee ega otsusta mitte midagi ja millegi üle? Lihtsamini öeldes: valida peibutusparti on sama hea kui osta põrsast kotis.
Kes on peibutuspart ja mis eesmärki tema meie ühiskonnas teenib? Eesti ühiskonnas on peibutuspart eelkõige tuntud poliitik, kes paneb iseenda nime ja näo mängu, et valimistel oma erakonnale hääli saada. Samal ajal pole tal aga plaanis kodanike jaoks tööle hakata, kus ta kandideerib, sest tema ainus eesmärk on saada või säilitada parteile võim. Lihtsamini öeldes: hoida erakond rahapumba juures.
Teda ei huvita kohalike asjade korrastamine või inimeste heaolu, sest poliitpardina on ta püsisuhtes vaid parteiga, kes tema loob ja vajadusel ka ära sööb. Olen seisukohal, et selline tegevus on valija labane petmine ja alusetute lootuste andmine, sest enamasti valitakse isikut ja seejärel erakonda.
Peibutuspardi või broileri nimi sellisele tegevusele on liiga leebe ja kellegi väide, et selline nimesildistamine võib solvav olla, on naeruväärne. Minu jaoks on peibutuspart igaüks, kes küll kandideerib, aga ei suuda oma valijatele arusaadavalt ja ausalt selgitada, miks ta kandideerib, mis erakonda ta kuulub ja mida konkreetselt tema meie ja riigi heaks tegema hakkab.
Kummaliselt kõlab ka Hille Hinsbergi kui kodanikuühiskonna eksperdi peibutuspartide õigustamine sellega, et häälte püüdmine ja seejärel taganemine pole otseselt keelatud. Järelikult on küsimus eetikas ja individuaalses suhtumises kodanikesse, keda justkui on poliitiliselt korrektne lollitada. Räägitakse, et pardi ja broileri nimesilt teeb poliitikule haiget, aga tõde on valus kuulata.
Jüri Üdi on omal ajal luuletanud, et "Teeme näo nagu midagi ei märkaks, teeme näo nagu midagi ei teaks, mitte kunagi, mitte iial. Siga jääb seaks!". Nii on ka peibutuspardiga, kes prääksuda julgeb, aga vastutada mitte. Näib, et lihtsam on oma väiksed pardijalad keha alla tõmmata ja tagasi pessa soojale kohale liduda, kuniks kõik uus on jälle unustatud vana. Sestap ka üleskutse kõigile, kes otsustavad valima minna: valige kaine mõistusega, sest parti on üsna kerge Eesti poliitmaastikul ära tunda.
