Tudeng: eliitkoolid mõjuvad lastevanematele kui palderjan kassile ja vahel tundub, et kui laps tähtsasse kooli ei saa, on tulevik rikutud

Enne iga kooliaasta algust või õigemini siis, kui algavad koolikatsed, läheb lastevanemate hulgas lahti möll ja võistlus, millisesse kooli laps panna. Eelistatud on muidugi eliitkoolid — et sinna kohta saada, ollakse valmis pea kõigeks. Küll kirjutatakse ennast mujale sisse, küll pannakse laps eelkooli, õpetatakse hiliste õhtutundideni kodus ja tehakse muud sadat imetrikki, justkui oleksid need koolide pingerea tipus olevad koolid nirvaana.

Seda tantsu aurukatla ümber vaadates hakkab mul alati kahju lastest, kes hirmunult kogu karusselliga kaasa peavad minema ning kes võib-olla pikkade eelkoolitundide ja kodus õppimise asemel mängida tahaksid. Aga ei, kui eliitkooli ei saa, siis on tulevik mokas, nii et marss lugemist ja arvutamist harjutama!

Ja siis, kui laps on eliitkoolis sees, on elu ilus. Oot, aga mis mõttes mu lapsel on tunnistusel kolmed? Mida see õpetaja õige endast mõtleb? Vaja on ta kohta kaebekiri kirjutada, MINU laps ju õpib eliitkoolis, ta on tark, ta ei saa selliseid hindeid saada!

Taas on mul lastest kahju. Suure tuupimise tagajärjel on saadud kooli sisse ja kui tegemist on sellise keskmisel tasemel noorukiga, siis möödub kogu ta kooliaeg õppides, tuupides ja endal aju ära nikastades. On see õige? Kas kooliaeg ei peaks olema hoopis lõbus ellu astumise aeg? Tunnen isiklikult paari eliitkooli kasvandikku ja seega olen näinud kõrvalt, kui suur rõhk on seatud seal tulemustele. Miks mitte, võiks ju öelda, head tulemused garanteerivad edu, õppima peab! Eliitkoolides on õppimine au sees ja just sealt tulevad parimate eksamitulemustega noored. Aga õppimine peaks tulema loomulikult. Ma arvan, et see on ka vale, kui võib-olla veidi väiksemate vaimsete võimetega, aga mõnes muus asjas andekas laps suruda eliitkooli raamidesse, kus ta peab pingutama terve kooliaja, et häid tulemusi saada. Õppima peaks ikkagi enda pärast, mitte vanemate või kooli pärast.

Kui algas tants kõrgharidusreformi ümber, tekkis mul kohe mõte, et tegelikult peaks alustama hoopis madalamalt. Eks seda ole üritatud tasapisi ka teha, näiteks loodud gümnaasiumites ja suisa põhikoolides kindla õppesuunaga klasse, aga tegelikult peaks rõhku panema ka muule kui puhaste faktide ja teadmiste õpetamisele ning võimalikult heade tulemuste poole püüdlemisele. Nimelt loovusele, vabale mõtlemisele, suulisele eneseväljendusoskusele, arutlusvõimele – kõigele sellele, mida "päris maailmas" väga vaja läheb.

Kas te mäletate peast raku ehitust, Newton'i seadusi, ruutvõrrandi lahendamist või Egiptuse vaaraode nimesid? Kas selliseid asju läheb teil igapäevases töös vaja? Väga suurel osal, ma usun, et mitte. Küll aga peab iga inimene iga päev suhtlema teistega, avaldama oma arvamust, seda põhjendama, vahel ka väitlema. Selliseid oskusi võiks juba koolis arendada, näiteks grupitööde ja aruteludega. Suulist eneseväljendusoskust aitaks minu arvates parandada see, kui pöörata esinemisele ja ettekannetele rohkem rõhku, julgustada õpilasi rääkima, avaldama oma arvamust, seda põhjendama. Uskuge mind, ülikoolis on nii palju kergem! Kui koolidest väljuvad ühte malli surutud inimesed, kes on võib-olla suurepäraste faktiteadmistega, aga koostöös teiste inimeste täielikud võhikud ning ei suuda argumenteerida, siis on neil edasises elus raske, väga raske.

Tulles eliitkoolide juurde tagasi, siis ma olen täielikult nõus sellega, et seal on õppimine suurema tähtsusega kui mujal, nn tavakoolides. Küll aga ei ole ma nõus sellega, et vaid sealt saab hea hariduse ja stardiplatvormi eluks. Eliitkoolid mõjuvad lastevanematele kui palderjan kassile ja vahel tundub, et kui nende laps sellisesse suurde ja tähtsasse kooli ei saa, on ta tulevik rikutud.

Mina tulen täiesti tavalisest Tallinna äärelinna koolist. Selle aasta koolide pingereas asub see kool 155. kohal. Ma ei tea, ma ei tunne ennast eriti allakäinud inimesena seetõttu. Ma ei arva, et mu elu nüüd pärast keskkooli on halvem kui mõne esikümnes ilutseva kooli kasvandiku oma. Oma eksamitulemustega sain Tartu ülikooli tasuta kohale ning ei tundnud seal ennast teistest rumalamana. Samuti nüüd, kui ma tööl käin, ei näe ma, et mu võimalused oleksid piiratud. Küll aga on mul oma kooliajast meenutada palju toredat, mis pole alati seotud küll õppimisega, aga mis siiski on aidanud mul muutuda selliseks inimeseks, kes ma olen. Ma olen rahul oma keskkooliga, sest sealt sain ma lisaks teadmistele indu õppida, oskusi elus edasi jõudmiseks ja palju inimesi, kes on mu kõrval läbi elu. Kas see siis polegi oluline?

Nii et ärge kartke tavakoole! Seal õpivad täiesti normaalsed inimesed. Pealegi, kes õppida tahab, õpib igal pool.