Andres Kiisel: Süüria puhul tuleb skeptiliselt suhtuda kõikidesse jõududesse
Selle ettepanekuga tuli lagedale Vladimir Putin, kelle rahutuvi roll siin näitemängus pigem iroonilisena tundub. Venemaa välispoliitiline triumf, nagu varasemalt ka USA valitsuse ebapopulaarne plaan Süüriat rünnata, on röövinud tähelepanu olulisimalt - süürlaste traagiliselt hetkeolukorralt.
Verise kodusõja taustal näib rahust rääkimine ennatlik ja naiivne, seda enam vaadates kõikjal maailmas USA saatkondade ees piketeerinud inimeste sõnumit. Väidetavalt mitte ainult USA interventsioonile, vaid ka imperialismile vastanduvad sõjavastased, avaldasid reeglina samaaegselt toetust ka Süüriat valitseva Bashar al-Assadi valitsusele.
Bashar al-Assad on Süüriat juhtinud alates 2000. aastast. Sellele eelnenud 30 aastat oli riigi eesotsas tema isa. Ba'athi partei 53 aastat kestnud ainuvõimu on pidavalt saatnud süüdistused võikas vabaduste piiramises - alates tsensuurist kuni poliitiliste oponentide kõrvaldamiseni.
Süüria oli üks viimaseid riike, kuhu Tuneesiast alanud Araabia kevad oma protestilainega jõudis. Ajaks, mil Süürias alles esimesed väikesed valitsusvastased väljaastumised aset leidsid, oli mujal regioonis oma lõpu leidnud juba mitmed diktaatorilikud režiimid. Taganema olid sunnitud nii Ben Ali Tuneesia riigijuhi kohalt kui enim kõneainet pakkunud Egiptuse diktaatorlik president Hosni Mubarak.
Tänaseks täieulatuslikuks kodusõjaks eskaleerunud vastasseis algas Süürias meeleavaldustega, nagu ka Tuneesias ja Egiptuses. Sealjuures olid Süüria meeleavalduste algatajateks enamasti noored, progressiivse mõtlemisega tudengid, paljud neist ilmalikku maailmavaadet evivad. Traditsiooniliselt järgnesid kultuuritegelased, haritlased. Konflikti kasvades suurenesid pidevalt ka valitsusvastaste numbrid.
Bashar al-Assadi ja Venemaa toetajate peamine argument praeguse režiimi pooldamise poolt, on asjaolu, et ülestõusnute hulgas on ka Al-Qaedaga seotud islamiäärmuslikud rühmitused. Kui kümneid aastaid kestnud status quo murdumise märke näitama hakkab, on loomulik, et seda üritavad endi huvides kasutada ära väga erinevad rühmitused. See ei tohi aga olla põhjuseks kogu vastupanu diskrediteerimiseks. Ka konfliktis Bosnia sõjas osalesid islamistlikud rühmitused, ent kas see oleks olnud piisav põhjus toetada Slobodan Miloševici?
Valge Maja kavatsused on lõpuni arusaamatud ja nende siirusse tuleks suhtuda skeptiliselt, kuid samamoodi tuleb suhtuda ka Kremli ideesse. Samaaegselt USA välispoliitikale vastandudes ja Bashar al-Assadi valitsust usaldades teeme me karuteene miljonitele sõjas kannatanud ja kannatavatele süürlastele. Võib-olla aitab eestlastel süürlaste olukorda mõista, kui mõtleme tagasi 1991. aastal Baltikumis toimunule. Väikese survegrupi agressiivne avangard pikalt ei kesta, aga kui võimuvastane revolutsioon pälvib suure enamuse toetuse, võib see vastupanu kesta aastaid, vaatamata tagasilöökidele ja erinevate poliitiliste jõudude poolt levitavatele valeinterpretatsioonidele.
