"1990ndatel ei olnud võimalik ennast nii lühikese ajaga nii sügavale sisse kaevata, kui see praegu võimalik on – sest ei olnud narkosõltuvust ja ei olnud kiirlaenu võtmise võimalusi," rääkis Tallinna perekeskuse sotsiaaltöötaja Tuuli Mõistlik ajalehele Pealinn.
Näiteks puutuvad sotsiaaltöötajad kokku daamidega, kes on võtnud meeste eest kiirlaenu, sest viimastel on kõik arved juba arestitud. Raha lubatakse küll kunagi tagasi maksta, kuid üldjuhul seda ei juhtu ja laenu annab naine lapse suu kõrvalt.
Sõltuvustega kaasnevad aga täiesti eraldiseisvad psühholoogilised probleemid, mis kanduvad üle ka peres kasvavatele lastele. "Näiteks kaassõltuvus, kui laps kantseldab oma alkohoolikust ema – ta ei saa minna kooli, kui ema jääb põrandale vedelema, samal ajal hoiab ta oma kolme-nelja väiksemat õde-venda. Laps võtab vastutuse oma vanema eest," kirjeldab Mõtlik.
Kuhugi ei ole aga kadunud ka pered, kelle probleemiks on puhtakujuline vaesus. "Meil on pere – isa viie lapsega –, kes elab kenas Tallinna linnajaos kahetoalises korteris, kus ei ole ühtegi tänapäevast mugavust," rääkis perekeskuse sotsiaaltöötaja Janne Kants. "Praegu on 21. sajand, aga neil ei ole ei vett ega kanalisatsiooni, elektrijuhtmed pärinevad aastast 1926. Kuna aga isa tahab väga, et elu paraneks, ja on hästi koostöövalmis, siis oleme saanud selle pere heaks väga palju ära teha. Oleme leidnud lastele arengukohase lasteaia ja suuremale kooli. Linnaosa on neid ka materiaalselt ja toiduga toetanud. Praegu on pere kõige suurem probleem see, et lastel ei ole kusagil pesemas käia. Selles korteris elab seitse inimest – sest hiljuti tuli ka ema tagasi –, aga kraani neil ei ole," ütles Kants.
Ka toitumisharjumuste osas tuleb sotsiaaltöötajatel aeg-ajalt nõu anda, sest paljudes riskiperedes toidu tervislikkusele rõhku ei panda. "On ka selliseid emasid, kellel psüühikahäire tõttu näljatunne puudub, nad ise võivad olla päevade kaupa söömata ja neile ei tule meeldegi, et lapsele võiks süüa anda," rääkis Kants. "Siis tuli iga päev helistada, kas ema on söönud ja kas lapsele on süüa antud. Need on muidugi pigem äärmuslikud juhtumis," sõnas ta.
Paljude riskiperede suhtlusvõrgustik on ahtake ja nad on nii kinni käitumismustrites, mis takistavad igapäevaelus hakkamasaamist. "Meil on üks klient, kes oli kogu aeg ostnud süüa ja mähkmeid oma maja all asuvast keldripoest, tulemata selle pealegi, et kõrvalasuvast Säästumarketist saab poole odavamalt. Tema suhtlusringkond on väga kasin, meie töö ongi seda avardada," ütles Mõistlik.
Lisaks igapäevastele asjadele püütakse jõudumööda muuta ka perede harjumusi ja väärtushinnanguid. "Me ei saa muuta sissetulekut, aga me saame muuta mõttemaailma," tõdes Kants. "Anname nõu, kuidas lastega suhelda, kuidas koos aega veeta, mängida ja raamatuid ette lugeda, ja milliseid mänguasju osta," sõnas ta.
