Kristina Kams: Poliitilise kultuuri jäme ots on meie endi kätes
Tänase riigivalitsuse juured ei ole Toompeal, vaid tulevad altpoolt. See on tavaline Eesti inimene, kes paneb võimuladviku paika. Mitte ainult isikkoosseisu, vaid ka väärtused, millest riigijuhid valitsemise juures lähtuvad.
Kui taasiseseisvunud Eesti algusaegadel oli suurim asi, millest lihtsurelik unistada oskas, näts ja värviline traat, siis tänaseks oleme toonasega võrreldes astunud tohutu sammu edasi. Oleme vabad, piirid on lahti, meie lastel on võimalused õppida välismaal, näha maailma.
Näiliselt on asjad justkui korras, kuid kuidas on lood tegelikult? Julgen väita, et poliitiline kultuur Eestis on kriisis. Üks näide: meil on palju õigusi, mida ei kasutata, küll aga kasutatakse ohtralt võimalust vinguda. Paraku ei paranda maailma läbi vingumise ja käed rüpes istumise. Mida aga tehakse nendega, kes tahavad midagi ka tegelikult ära teha?
Nende inimeste initsiatiiv, kes julgevad oma arvamust avaldada või oma veendumuste kaitseks välja astuda, elimineeritakse sageli juba eos. Seda sain isiklikult oma nahal tunda, kui mind heideti tagaselja välja Eesti Õdede Liidust. Seda tehti ilma, et mulle sellest isegi teada oleks antud. Välja heitmise põhjus jäigi ebaselgeks, sest versioone muudeti korduvalt.
Enda kaitsmiseks otsisin abi juristidelt, kes püüdsid aidata mul tekkinud olukorras selgust saada. Eesti avalik ametühing isegi ei vastanud Eesti vandeadvokaadi kirjale. See tegi jõuetuks ja jõudsin arusaamisele, et pole mõtet võidelda kuulumise eest liitu, mille tegevusviis ja asjaajamine ei ole kooskõlas demokraatliku ühiskonna põhimõtetega.
Minu näide ei ole ainuke. Sellist näidispoomist juhtub ettevõtlike või teistsugusel arvamusel olevate inimestega igas valdkonnas ja igal tasandil. Kiputakse ära unustama tugevate spetsialistide professionaalset panust oma valdkonna või organisatsiooni arendamisse.
Sellest, et Meelis Pai viis Eesti Nukuteatri täiesti uuele tasemele, ehitas muuseumi, tõi lapsevanemad koos lastega teatrisse, ei räägi täna enam keegi. See, kuidas kultuuriministeerium tagandas ta oma ametist, on taunitav. Sellised asju aetakse organisatsioonisiseselt, mitte läbi meedia, tehes maatasa inimese väärikuse.
Viis, kuidas Põhja-Eesti Regionaalhaigla katkestas töösuhte ühe oma hinnatuima kirurgi Hasso Uuetoaga, oli pehmelt öeldes inetu. Kuigi kohus mõistis Uuetoa õigeks, oli pöördumatu kahju tema mainele tehtud ja praeguse seisuga on Eesti jäänud ilma ühest hinnatud spetsialistist, kelle tööst saavad nüüd rohkelt kasu meie naaberriigid.
Küllap igaüks võib meenutada veel sarnaseid juhtumeid. Mida ma tahan nende näidetega öelda? Kuigi meil on sõnavabadus, tekitab inimeste kõrvaldamine säärasel viisil hirmu. Hirmu oma seisukohti avaldada, neid kaitsta või ühiskonnas midagi ette võtta. Hirm viib meid tagasi sinna, kust me alles põgenesime - nõukogude vangilaagrisse.
Selleks, et midagi muutuks, peavad inimesed vastutama selle eest, mille poolt või vastu nad hääletavad. On see siis kodanikuühenduse liikmena, riigiasutuse juhtkonna esindajana või valimistel oma valikut tehes. Tavakodanikul on suur õigus ja võimalus kujundada poliitilist kultuuri läbi oma valiku. Kui ei muutu midagi valdava osa kodanike või valijate peades, ei muutu midagi ka meie riigijuhtimises. Ei kohalikul ega riigi tasandil.
Meie ise oleme kui ühiskonna juured, mis kujundavad selle, mismoodi selle tüvi ja oksad kasvavad ning mida see puu lõpuks kandma hakkab. Kas selle viljad on mahlased, terved ja elujõuliste seemnetega. Või on nad vissis nagu Kiire taskus nädalaid olnud õunapabulad.
Millist eeskuju ja pärandit tahame oma lastele maha jätta - see ei ole juba ammu enam homse päeva või määramatu tuleviku küsimus. See on otsus, mille peame tänasel päeval ära tegema. Tulevik ei oota. Meie lapsed ei oota.
Poliitika kujundamine sõltub meist endist. Me peame oma ettevõtlikke ja silmapaistvaid inimesi hoidma, mitte kiskuma nende kallal nagu šaakalid ja osatama kahjurõõmust.
