Lätis saab operatsiooni tasuta, Soomes tuleb peale maksta
Valga Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiutalituse juhataja Ülla Visnapuu tõi välja, et välismaal saadud tervishoiuteenuste hüvitamine toimub tagantjärele ja ainult nendel juhtudel kui teenuse saamise õigus haigekassa kulul oleks isikul olnud ka Eestis.
"See tähendab, et minnes näiteks Lätti või Soome operatsioonile, tuleb esialgu kogu ravi ise kinni maksta, siis taotleda Eesti haigekassalt ravikulude hüvitamist," selgitas Visnapuu. "Haigekassa maksab tagantjärele Eesti hinnakirja järgi inimesele operatsiooniraha tagasi."
Visnapuu lisas, et kui välismaal saadud tervishoiuteenus maksab rohkem kui haigekassa hinnakirjas olev summa, siis tuleb patsiendil vahe ise kinni maksta.
"Kuna Lätis on tervishoiuteenuste hinnad üldjuhul madalamad kui Eestis, siis saab inimene niinimetatud tasuta operatsiooni. Soome hinnad on Eesti hindadega võrreldes aga kõrgemad ning seal tehtud operatsiooni hinnavahe jääb inimese enda kanda," võrdles Visnapuu kahe Eesti naaberriigi hinnataset.
Saatekirja küsitakse ka piiri taga
Visnapuu lisas, et igas riigis on tervishoiusüsteemid erinevad ning seoses sellega on ka teenuste pakkumise tingimused ja standardid erinevad. Nii võivad olla erinevad tervishoiuteenuse hinna sisse kuuluvad komponendid.
"Enne välismaale ravile minemist peaks uurima järele, kas haiglaravil viibides pakutav toit ja voodipesu kuulub hinna sisse või mitte," tõi Visnapuu näiteks.
Piiriülese tervishoiuteenuse puhul säilib saatekirja nõue ehk hüvitise taotlemise aluseks on eelnev perearsti või eriarsti saatekiri.
Direktiivi kohaselt on patsiendil õigus saada oma ravi käsitlev kirjalik või elektrooniline ravidokument või vähemalt selle koopia ning samuti peab olema riigi poolt tagatud kaugjuurdepääs ravidokumentidele.
Visnapuu sõnul ei reguleeri direktiiv, kes peaks tõlgete eest tasuma, kuid tõlkekulude katmine ei ole tervishoiuteenuse osutaja ülesanne.
Patsiendid on võrdsed
Üks olulisi põhimõtteid patsientide vaba liikumise juures on see, et tervishoiuteenuse osutamisel koheldakse kõiki patsiente võrdselt.
"Keelatud on näiteks erinevate hindade kehtestamine Eesti ja välispatsientide jaoks, erinevate lisakulude kohaldamine," loetles Visnapuu ja lisas, et samas säilib igal riigil võimalus teatud juhtudel piiriüleste tervishoiuteenuste vaba tarbimist piirata.
Viimane tähendab, et liikmesriikidel on õigus kehtestada eellubade süsteem hüvitatavate tervishoiuteenuste saamiseks teises Euroopa Liidu riigis ehk siis on vajadusel võimalik piirata Eesti patsientide siirdumist tervishoiuteenuse saamiseks teise Euroopa Liidu liikmesriiki.
Visnapuu sõnul kehtestatakse sellised piirangud väga harvadel juhtudel ja on eelkõige seotud vajadusega säilitada riigis püsiv juurdepääs teatud tervishoiuteenustele, kontrollida kulusid või juhul, kui vajaduse tingib patsiendiohutus.
Ravijärejekorrast ei pääse ka piiri taga
"Täiendava meetmena, mis teataval määral reguleerib isikute pöördumist ravile teise liikmesriiki, kehtestatakse keskne ravijärjekord," selgitas Visnapuu.
Tema sõnul on sellise ravijärjekorra toimimise aluspõhimõtteks see, et haigekassa võtab isikule osutatud tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse üle alles pärast isiku koha saabumist ravijärjekorras, seda nii riigisisese kui ka piiriülese tervishoiuteenuse tarbimisel.
Visnpuu lisas, et isiku kandmine kesksesse ravijärjekorda ei too kaasa keeldu tarbida tervishoiuteenust juba enne koha saabumist, kuid hüvitis makstakse isikule sel juhul hiljem.
Euroopa Parlament võttis direktiivi vastu 2011. aasta märtsis. Selle eesmärgiks on kehtestada eeskirjad Euroopa Liidus piiriüleste tervishoiuteenustele juurdepääsu hõlbustamiseks, liikmesriikide tervishoiualase koostöö edendamiseks ja patsiendiõiguste kohaldamiseks.
Alates 25. oktoobrist on patsientidel võimalik saada tervishoiuteenuseid kogu Euroopa Liidus. Sama kehtib ka väljakirjutatud ravimite ja meditsiiniseadmete ostmisel, kuid direktiiv ei laiene ravikindlustamata isikutele, hooldusravile, elundisiirdamisele ja vaktsineerimisprogrammidele.
