Meelis Kaldalu: kuidas meist sai väike valge okupant?
Siis mainib ta midagi Balti riikide vaprast arenguteest, mis teda väga uhkeks teeb, nimetab Läti presidenti Bērziņšit Leonichiks ja annab sõnajärje sujuvalt üle president Ilvesele.
President Ilves, kes hiljem Bērziņši improviseeritud inglise keelt kuulates end kramplikult tooli käetugedesse surub, kannab ette ladusa, isegi teatraalsena mõjuva sõnaderea sellest, kui oluline on meile transatlantiline sõprus ja kui tänulik Eesti rahvas USA omale selle eest on.
Muuhulgas annab ta Süüria ründamisele meiepoolse õnnistuse ja peab lausa ilukõnes vajalikuks välja tuua, et: "Eesti mõistab keemiarelva kasutamise hukka, see rünnak nõuab vastust, süüdlasi tuleb karistada, rikkumisi ei tohi eirata!"
Peale Leedu president Grybauskaitė hoopis pehmekoelisemat sõnavõttu ja Bērziņši tõepoolest suisa dešifreerimatut pöördumist, võtab Obama isiklikult kogu ürituse kokku ning annab selle lõppakordiks loa ka ühele küsijale, kes iseenesest mõistetavalt taaskord puudutab olukorda Süürias.
Mind kui Rahvakogu taustaga aktivisti pani selline Ilvese sõnavõtt muidugi kohmetuma. Üle seitsme kuu on kulunud päevast, kui Rahvakogu väravad kinni lükati. Selle ajaga pole ettepanekute pingereaga tööd teinud lugematud eksperdid ja arutelutalgud, kampaaniasse sukeldunud riigikogulastest rääkimata, suutnud välja selgitada, mida see täpselt tähendas, kui me nõudsime poliitikutest vabu nõukogusid, broileritest vaba parlamenti ja pardivabu omavalimisi. Nüüd aga oli Ilves saavutanud üldrahvaliku seisukoha sõja kuulutamise küsimuses, milles rahvusvahelised arvamusavaldusedki veel vaibunud polnud. Seda enam, et vaevalt nädal aega hiljem taganes "vältimatu" rünnaku vajadusest ka Obama ise.
Mul oli mainitud pressikonverents alles värskelt meeles, kui ma ühel õhtul meediat sirvides avastasin, et Ilves ründab Venemaa ja Valgevene ühisõppuste ZAPAD taustal Rootsi meedia kaudu sealseid otsustajaid, taunides Rootsi neutraliteedipoliitikat, naeruvääristades nende deklaratsiooni viimases hädas Eestile appi tulla ning manades taaskord pildi Venemaast kui äraootavast, kuid samas ettearvamatust agressorist.
Kuna viimane Venemaa ja Rootsi vahel peetud sõda on küllap meeles kõigil osapooltel, meie puhul lausa geneetilisse koodi talletatuna, ei tohi presidendi sõnu kõrvust mööda lasta. Ilves peab Venemaa ja Valgevene poolt ühisõppustel demonstreeritud ohtu piisavalt suureks, et vajadustada kogu regiooni kaitsepoliitiliste alustõdede ümbermõtestamist. Ilmselt peab ta silmas kaitse-eelarvete hüppelist tõstmist, Soome ja Rootsi NATO-ga liitmist ning üldiselt laiemat kandepinda Venemaa vastasele retoorikale meie regiooni diplomaatias, mida ta nii isikupäraselt esindab.
Ma ei pea ennast Leo Kunnase või Urmas Roosimägi masti militaareksperdiks, kuid minu kui internetiaktivisti jaoks jäi Ilvese sõnavõtt õhku rippuma. Alles hiljuti olin Wikileaksi veebilehelt üle lugenud Jeffrey Hammondi ja teiste aktivistide pingutusel avalikuks saanud USA strateegilise mõttekoja Stratfori 2011. aastal valminud ülevaadet, kus toodi välja et "Venemaa otsib Balti riikidega üksteisemõistmist" ja samuti et "Moskva on nüüdseks suutnud tagada piisava (sisemise) tasakaalu, et enese kehtestamise asemel rohkem kooskõlasid otsida."
Raportis rõhutatakse, et Venemaa on mõistnud Baltimaade läänesuunalise integratsiooni pöördumatust ning juhitakse tähelepanu, et mõjuvõimu saavutamiseks on ka muid viise peale sõjalise jõu. Viimatine, 2009. aastal lõppenud ZAPAD-i sõjamäng lõppeski muuseas Venemaa endapoolse tõdemusega, et NATO sissetungile ei suudetaks vastu seista. Just seda peetaksegi analüütikute poolt peamiseks põhjuseks, miks Venemaa on leevendanud oma suhtumist lahingtuumarelvade kasutamisse.
Siinkohal peame põikama globaalpoliitilisse konfliktisemiootikasse. Arusaadaval kombel ei ihu Venemaa hammast Eesti viljakandvatele põldudele ega maavaradele. Meie (loe: Baltimaade) ajupotentsiaal on alles hiljuti ühe korra tema impeeriumi upakile ajanud ning kui teda huvitaks meie strateegiline positsioon, siis peaksime ju Ust-Luga sadamate mastaapset arengukava lausa ette allaandmiseks pidama. Kohalike venelaste heaolu juurde tuleme kohe veelkord tagasi.
Mis siis tegelikult meie silmade ees ja peade kohal lahti rullub? See on globaalne võimuvõitlus, Külm jätkusõda, kus kaalul pole vähem ega rohkem kui otsustusõigus maailmakorda puudutavates sõlmküsimustes, seda nii kultuurilistes, poliitilistes kui majanduslikes aspektides.
Et selle militaarindustriaalse võistluse mastaape endale ette manada, võtkem mõõduks mõne nädala eest kõrvust mööda lipsanud teade, et Facebooki koguväärtus on jõudnud 100 miljardi dollari künnisele. Muidugi on Facebooki seniolematu edulugu fantastiliselt kiire, selle tulemuseni on jõutud vaevalt kümnekonna aastaga.
Venemaa panustab oma sõjavõime üleval hoidmisse sama palju umbes ühe aastaga. USA sõjatööstus jahvatab ühe aastaga läbi ligi 7 Facebooki. Kusjuures see hõlmab ainult avalikku osa eelarvest, millele hiljutiste paljastuste andmeil lisandub sadu miljardeid salaraha. Sellises ühest küljest vaimuhaiges õhkkonnas on igasugune paigalseis kohene tagasiminek.
Õppelahingute korraldamine ei ole mitte midagi enneolematut ning samanimelisi õppusi ZAPAD on tegelikult korraldatud juba alates aastast 1973. Meil ei maksaks ka üle tähtsustada nende avalikke legende, mis iseenesest mõistetavalt pole mõeldudki salajaste plaanide avalikuks tegemiseks. Pigem tuleks endale peeglist otsa vaadates ohata – sellised õppused ja neid saatev agressiivne retoorika on NATO-st saadava turvatunde paratamatu hind. Ning teha mõtteline kummardus Venemaale – selle kogemuse, mis nemad omandavad sõda mängides, hangivad nii USA kui ka meie oma väed reaalseid riike okupeerides.
