Soome ja natsi-Saksamaa sidemeid 1930. aastatel ja sõja ajal uurinud Markku Jokisipilä ja Janne Könönen valgustavad tundlikku teemat oma värskes teoses „Kolmannen valtakunnan vieraat“ („Kolmanda Riigi külalised“), vahendab MTV3.
Uurijate sõnul oli veel 1942. aasta märtsis holokausti tulevastest ohvritest elus 80 protsenti. Kuni selle ajani olid soomlaste võimalused juutide saatusest midagi teada üsna piiratud.
Siit-sealt saadud informatsioonikillukesi kokku pannes oli siiski võimalik järeldada, et sakslaste võtted juutide vastu muutusid karmimaks ja neid tapeti süstemaatilisemalt.
„See, et Soome omad koonduslaagrid Ida-Karjalas nimetati Mannerheimi käsul 1942. aasta detsembris uuesti evakueeritute laagriteks, ei ole juhus,“ öeldakse raamatus.
Hiljemalt selleks ajaks oli Soome peastaabil tekkinud arusaam, et Saksa koonduslaagrites oli surm seeriatootmises.
Mõndade kaasaegsete väidete järgi pildistasid soomlased salaja isegi 1942. aasta suvel Soomes puhanud SS-i juhi Heinrich Himmleri portfelli sisu ja leidsid sealt Soome juutide nimekirja.
Tõendeid selle kohta ei ole. Kindel on siiski see, et Himmleri Eesti-Soome päritolu massöör Felix Kersten ütles külaskäigul Soome presidendile Risto Rytile, et juute saadetakse Saksamaalt massiliselt Lätti ja Poolasse, kus nad külmavereliselt tapetakse.
Himmleri visiidi tegelik eesmärk tekitab endiselt kahtlusi. Igal juhul olid Soome oma juudid raamatu järgi kogu sõja aja tagakiusamise eest kaitstud ja neid ei diskrimineeritud.
Kaheksa juudi põgenikku anti siiski välja ja 49 juuti sattus sakslaste kätte sõjavangide vahetusoperatsiooniga.
Jokisipilä ja Könöneni sõnul on soomlaste väidetav teadmatus julmusest, millega Kolmas Riik algusest peale juute kohtles, asja tagantjärele ilustamine ja ajaloolis-poliitiline enesekaitse.
Uurijate sõnul räägivad oma keelt ka need kõrvaldamised, riknemised ja kadumised, mille ohvriks langesid need ajaloolised allikad, kust võiks arvata leiduvat andmeid soomlaste tollaste arusaamade kohta.
„Osalt tundus olevat tegemist püüdega hävitada sellised allikad, mis oleksid näidanud, et dokumendi koostajal oli selge arusaam Euroopa juudi rahvastiku saatusest sakslaste käes,“ öeldakse raamatus.
Soomel oli uurijate sõnul siiski väga vähe otseseid võimalusi holokausti käiku mõjutada.
Raamatu autorite arvates võib siiski moraalselt hukkamõistetavaks pidada seda, et juutide kohtlemisse isegi ei üritatud sekkuda. Ei ole mingeid jälgi selle kohta, et Soome juhtkond oleks kaalunud oma võimalusi Euroopa juutide kannatuste leevendamiseks.
„On siiski äärmiselt ebatõenäoline, et see oleks viinud millegi muu kui selleni, et sakslased oleksid teadlikult püüdnud vältida soomlastega koos olles juudiküsimusele viitamist,“ tunnistavad uurijad.
