Jaanus Piirsalu: Medvedev hoiab kokku, Putin tõstab palku 18 000 euroni
Kui lühidalt kirjeldada Venemaa järgmise aasta eelarvet, siis võrreldes eelmiste aastatega on kulutuste kasv tagasihoidlik. Riigieelarvet iseloomustas Medvedev sõnadega „järsk kulutuste kokkutõmbamine". Langevad näiteks kulutused haridusele ja tervishoiule ning suuri probleeme tähendab see Pensionifondile.
Mis ei vähene, on kaitsekulutused. Kulutused sõjaväele ja relvastusele tõusevad tänavuselt 3,1 protsendilt SKP-st üsna oluliselt - 3,9 protsendile. Seejuures arvestab valitsus, et Venemaa riigieelarve väga olulised tuluallikad ehk nafta- ja gaasitulud hakkavad järk-järgult langema.
Sõjaväele kulutamise taustal tasub tähele panna asjaolu, et riigi võetud sotsiaalseid kohustusi peavad paljuski täitma regioonid, mille võlakoormad kasvavad päris suure kiirusega. Nii on Venemaal vaid kümme regiooni ligi 80-st, mille eelarve pole defitsiidis.
Vaatamata sellele, et Venemaa suurima ekspordiartikli - nafta - hind tõuseb, jääb riigi majanduskasv siiski märgatavalt alla ootuste ega ületa kaht protsentigi. Sama väikest majanduskasvu ennustatakse ka lähemaks kolmeks aastaks.
Selle taustal tunnistas Medvedev nädal tagasi Sotšis esinduslikul majandusfoorumil, et pole võimalik enam loota, et majandus kasvaks ainult riigi ja suurte riigikorporatsioonide toel nagu see oli seni. Venemaa majandus vajab kardinaalseid muutusi, muidu muutub keeruliseks riiklike toetuste, ka sotsiaalsete, ja oluliste riiklike projektide jätkamine.
Juba kevadest saadik on Venemaal kõikvõimalikud eksperdid rääkinud sellest, et kui vaadata majanduse olukorda ning arvestada Putini algatusel võetud sotsiaalseid kohustusi ja alustatud tohutud riiklikke programme alates Sotši olümpiast ja vuti-MM-ist kuni relvastusprogrammini, siis on selge, et otsad ei taha rahaliselt kuigi hästi kokku ulatuda.
Ka Medvedevi sõnum oli sama: Venemaad ootavad ees majanduslikus mõttes rasked ajad. Selle vältimiseks peab Venemaa otsustavalt vähendama riigisektori rolli majanduses. (NB! Mitte vähendama kulusid!) Näitena tõi Medvedev välja olukorra panganduses, kus viis suuremat riiklikku panka hoiustavad üle poole Venemaa elanike hoiustest ning on andnud välja üle poole kõigist laenudest ettevõtetele.
Kuigi Medvedev seda oma Sotši esinemises ega sellele eelnenud artiklis majanduslehes Vedomosti otseselt ei puudutanud, tuleb eraraha suuremaks meelitamiseks Venemaa majandusse kõigepealt saavutada sellist „lihtsat asja", et Venemaa helgemad pead ei lahkuks jätkuvalt riigist ning ei viiks oma raha riigist välja.
Putini algatatud eliidi „natsionaliseerimise" programm on teatud edu saavutanud selles osas, et kõrgemad riigiametnikud on olnud sunnitud osa oma varasid välismaalt tagasi tooma, aga üldine trend on Venemaal ju endine: kõik, kellele on see võimalik, investeerivad raha välismaale ning saadavad lapsed õppima Läände. Oma inimesed ei usalda oma raha Venemaale investeerida. Välisinvestorite usaldus on samuti madal. Jätkuvalt investeerib raha peamiselt riik.
Oma Sotši esinemises oli Medvedevi sõnum ka see, et riik peab teatud kulutusi piirama ning see nähtub ka riigieelarvest. Praktiliselt järgmine päev avalikustas aga Kreml, et president Putin tõstis 1. septembrist terve rea kõrgemate riigiametnike palkasid ning neid tõstetakse veelgi järgmise aasta sügisel.
Vedomosti arvutuste järgi tähendab see, et võrreldes eelmise aastaga tõusevad kõrgemate riigiametnike palgad 2-2,5 korda 500 000-780 000 rublani (11 600-18 300 eurot) kuus. Seejuures on Venemaa keskmine kuupalk ametliku statistika järgi 28 000 rubla (650 eurot).
Vene ajakirjanikud arvutasid kiiresti välja, et idanaabri eriteenistuste (FSB ja välisluure) juhtide palk järgmisest sügisest - 786 000 rubla ehk 18 300 eurot - hakkab ületama isegi Saksamaa ja Prantsusmaa riigijuhtide palkasid, mis on 16 900 eurot kuus. Eriteenistuste juhid hakkavad rohkem palka saama kui president Putin (ligi 500 000 rubla kuus) ja peaminister Medvedev (275 000 rubla kuus). Venemaa riigiprokurör ja uurimiskomitee juht hakkab aga rohkem palka saama kui enamus Euroopa riikide ministritest.
Vot see on riigikapitalism. Kui meie oleme harjunud, et kriisiaegadel riigisektoris palgad vähenevad (näiteks Eestis 2009. aastal või veelgi radikaalsemal kombel Prantsusmaal 2012. aastal), siis Venemaa teeb vastupidi. Lisaks kõrgemate riigiametnike hüppelisele palgakasvule kasvasid tänavu 10-20 protsenti kõigi tasemete riigi- ja munitsipaalametnike palgad. Ja nii praktiliselt iga aasta. Sellise käitumise hea külg on Kremli jaoks see, et vähemalt ametnike ja nende pereliikmete toetuses ei pea kahtlema.
Sellega seoses kirjutas Vedomosti oma juhtkirjas, et kõrgemate riigijuhtide megapalgad rõhutavad nende erilist staatust, lähedust riigi liidrile (ehk siis Putinile) ning kosmilist eraldatust kõigist ülejäänud Venemaa kodanikest. Kogu ametnikkonna pideva palgatõusu kohta kirjutas Vedomosti, et see demonstreerib eredalt juhtiva klassi ettekujutust riigijuhtimisest, ühiskondlikust hüvest ning suhtumisest kodanikesse.
