Kes mäletab veel Linnart Mälli?
Artiklis "Kuidas meist sai väike valge okupant?" püüdsime lähemalt vaadelda Eesti välispoliitilist joont, mis meid küllap kõikide suureks üllatuseks okupeerivate maade nimekirja on kandnud. Kas selle taga on tahtlik valik, ajalooline paratamatus või midagi muud?
President Ilvese tagala näib USA ja Venemaa seitsmekordse eelarvelõhe taustal kenasti kindlustatud olevat. "Kas tahate siis mestida tunduvalt nõrgema kaagiga?" näivad tema kõrk suhtumine ja kõnepruuk meid kõnetavat.
Mina tahan siinkohal hoopis osutada kolmandale teele, mida esindas ka manalasse lahkunud Linnart Mäll, kui ta tõi 1991. aasta oktoobrikuus Sovjeticumist vabanenud Eestimaale oma esmakordset õnnistust andma XIV Dalai-laama Tenzin Gyatso.
Mina ei usu, et kahe kurja vahel tuleb valida neist tugevam. Vastupidi, ma olen veendunud, et kahe halva vahel tuleb iseendale truuks jääda. Sellisele mõttekäigule andis oma sädeleva jõu ka laama visiit, mis viis lõpuks Esindamata Rahvaste Organisatsioonile aluse panemiseni Tartus ning selle seni edukalt tegutseva rahvusvahelise organisatsiooni rajamisele Haagis.
Eesti kasuks ja huviks saab olla ainult maailm, kus väikerahvaste õigusi austatakse ning kuna õigus enesemääramisele on nende õiguste seas üks peamisi, siis on meie kohus toetada väikerahvaste iseseisvuspüüdlusi üle kogu maailma. Moraalne kohus, lisaks sellele, on teha kõik meist olenev soome-ugri hõimurahvaste assimileerumise peatamiseks. Paraku ei suuda ma kogu oma fantaasia juures ette kujutada, kuidas teenis seda eesmärki president Ilvese poolne aukülalise staatuse rakendamine poliitilise sõnasõja teenistusse soome-ugri maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis, mis tipnes toona koos kogu saatjaskonnaga kongressilt minema jalutamisega.
Kas on mingitki alust arvata, et Ilvese kapriisid panevad heldima Vene bürokraatia, kellega meie hõimuvennad ja -õed oma argielus kokku peavad puutuma? Mulle tundub, et Ilvese suurimaks panuseks soome-ugri pärandisse tuleb vist ikkagi lugeda uudissõna "ütk" väljatöötamist, mis teatavasti tähistavat meie kommentaariumites liialt levinud "ülbet itku".
Välisminister Paet aga võttis meie praeguse reaalpoliitilise kursi tabavalt kokku, kui - vastavalt Wikileaksi lekkinud saatkonnamemodele - tema ainus vastuväide Guantanamo vangide Eestisse paigutamisele oli see, et nende seas poleks ühtegi uiguuri, kuna selline asjaolu solvaks teadagi keda. Mäletan, kuidas ma möödunud sügisel Eestit külastanud Esindamata Rahvaste Organisatsiooni peasekretärilt Marino Busdachinilt intervjuu käigus selle kohta kommentaari tahtsin küsida, kuid ei julgenud. Liiga häbi oli.
Põhjusi, miks meie välispoliitika niivõrd hambutuna mõjub, on palju, kuid neid kõiki seob oma vaba arvamuse kujundamisest loobumine Suuremalt Vennalt saadud juhtnööride kasuks. Tõenäoliselt oleme seejuures nii Brüsseli kui Washingtoni suunal ka hoolikalt Rehepappi teinud, kuid ülesse jääb küsimus, kas rahalised võidud õigustavad moraalset allakäiku.
Lisaks võib hiljutise uudise taustal, et keskkonnaministeeriumis jäi aasta jooksul 200 miljonit eurot eelarvelisi vahendeid ära kasutamata, polemiseerida, kas ilma ühiskondliku kokkuleppeta omandatud raha (soovitan kõigil Wikileaksi memodega ise tutvuda, näiteks ühe Guantanamo vangi tähtajatu hoiustamise hind on 85 000 dollarit) üldse aitab kaasa meie vaesusest välja murdmisele.
Nukker ja valus on vaadata, kuidas mõjukad parteisõdurid eesotsas president Ilvesega üritavad valgeks pesta kõike, kuhu käsi külge panna kannatab, olgu selleks USA vildakas sõjas terrori vastu psühhotrauma läbi elanud Eesti noormehed või USA valitsusasutuste poolt kureeritav massjälgimisprogramm. Vaevalt, et Edward Snowdenil või Julian Assange'il Lennart Meri lennujaamas legendaarset tualetti külastada lastaks. Tõenäoliselt ei õnnestuks neil lennukistki väljuda. Kahepalgelisus on eriti ilmekas selle taustal, et Venemaa kodanikuaktivistid nagu Navalnõi või Pussy Riot kallatakse samal ajal üle kiitusega, ilma nende tegevuse tausta süüvimatagi. Kahtlemata leidub kangelasi mõlemal pool rindejoont, kuid pigem siis juba täielikult vaikida, kui vildaka erapoolikusega suud pruukida.
Paraku jääb mulle mulje, et just säärane väikekoera laadne närviline klähvimine on võimul olevate riigiisade arvates meie iseseisvuse peamiseks garantiiks. Vaadeldes jõude, mille vahel me konfrontatsiooni üritame süvendada, on selge, et ka paljukiidetud kaks protsenti riigieelarvelisi kaitsekulutusi on pigem mainekujunduslik argument NATO vastava keskmise näitaja kergitamiseks kui iseseisev vahend põhivaenlase heidutamisel. Muidugi on valmisolek halvimaks üheks hädavajalikuks eelduseks riigi kaitsevõime organiseerimisel, kuid ma julgen küll väita, et "väeti" Island on tänasel päeval (ja ööl) paremini kaitstud kui "musklis" Eesti. Lisaks võivad nemad ka maailma asjadest mõtelda.
