Kadri Simson: Erakondade puhul on rahastamise küsimuses avameelsusel piirid
Meediamasin töötab sellises olukorras nii, et ülejooksiku jutt on kui sulakuld ja erakonda jääjate enesekaitse abitu õigustus. See on peamine põhjus, miks ma pole olnud lahke sel teemal kommentaare jagama.
Inimeste lahkumised erakonnast võivad minna meeldivamalt või vähem meeldivalt. Endise keskerakondlase Henri Kaselo ja Tarmo Lausingu minek kuulub nende viimaste hulka ja emotsioonid on üleval. Lahkumineku järgse kättemaksu tuhinas on faktitäpsus esimene ohver.
Äramineja Kaselo „kinnitab, et sularaha andis talle peasekretär Kadri Simson." „Paar nädalat enne 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi toimus erakonna volikogu Tartus," algab 5. oktoobri lugu Delfis. Keskmine Wikipeedia kasutaja saab hõlpsasti teada, et selleks hetkeks polnud ma enam kaks aastat peasekretär ja tegutsesin hoopis Riigikogus fraktsiooni esimehena. Vastutav ametikoht seegi, kuid 2009. aastaks olin ma erakonna rahaasjadest oluliselt kaugenenud. Millest siis lugupeetud allikas räägib?
Miks Kaselo selle perioodi minuga seostab, on mulle halvasti arusaadav ja kõneleb inimmälu vähesest usaldusväärsusest. Küll ma tunnen end vastutavana selle perioodi eest, mis puudutas minu ametiaega aastatel 2003-2007.
Küsimus pole sulas
„Ega peasekretär ei saagi tunnistada avalikult sularaha liikumist," räägib äramineja erakondade rahastamisest. Siin on tal vist väljendustäpsusest puudu jäänud, sest muidugi on erakondades sularahaga asju aetud ja jäädaksegi ajama ning häbeneda pole siin midagi, sest sularaha kasutamine pole kuidagi keelatud.
Küll peavad kõik annetuste omanikud olema tuvastatavad. Ilmselt pidas endine erakonnakaaslane silmas, et mitte raha vorm, olgu ta sulas või ülekannetena pole probleem, vaid selle jälgitavus.
Veidi üldisemalt - kindlasti on erakondadel olnud lähiajaloos küsitavaid praktikaid. Aga ühiskonna nõudlikkus kasvab ja see, mis üleminekuühiskonnas oli „aga kõik teevad nii", saab küpsemas ühiskonnas hukkamõistvama hinnangu. Aga kindlasti mitte kõik üle nurkade laskmised pole tingitud soovist saada eelist, vaid paberite vormistamine võib jääda kiire töötempo puhul kõrvalisemaks. Seda on omal nahal kogenud ka Kaselo uus koduerakond sotsid, kelle äsjaavastatud deklareerimata hiigelarve ootamatult küsimusi tekitas.
„Kaselo sõnul oli talle omal ajal antud 20 000 krooni ikkagi mõeldud piirkonna tegevustoetuseks, kuid Simson on selle ilmselt teadlikult segamini ajanud üliõpilasesinduste kampaaniate rahaga," ründab Kaselo Delfis.
Järgnev kirjeldus puudutab millegipärast just üliõpilaskondadega seotut. „Raha läks üldisteks tegevuskulude katteks. Näiteks üliõpilasesinduste valimistel kampaaniajuhtide telefoniarvete ja auto küttekulude tasumiseks jne, mis kõik olid enamasti usalduse peale. „Inimesed ütlesid, kui palju neil kulus. Need kulud küll kuhugi aruandlusesse ei läinud. Sama lugu oli tudengitele korraldatud pidudega."
Üliõpilasesinduste valimisteks said kesknoored küll rahalist toetust, aga see toetus polnud kuidagi tundmatut päritolu (tundmatus paistab olevat põhiprobleem), sest toetajaks oli Eestis piisavalt hästi tuntud Keskerakond. Milles seisneb siin üldse süüdistus?
Mis puudutab noortekogule antud summade aruandlust, siis üliõpilasesinduste valimiste reeglid ja „pärisvalimiste" reeglid on täiesti erinevad asjad. Kuid kulutuste tõestamist me erakonna kontoris kindlasti tahtsime. Raske on vanade asjade kohta nii järsku öelda, kas kõik nendes paberites oli korras, aga me püüdsime, sest kontroll erakondade üle on ju pidev.
Kaselo peab kummaliseks, et minu isa ja riigikogu liige Aadu Must on nõnda palju erakonnale annetanud. „Võib-olla ta muretseski oma tütre ja Keskerakonna pärast, kes peasekretärina vastutas erakonna rahaasjade eest ja annetas suure osa oma sissetulekutest erakonnale. Väga tubli ja siiras temast, kui see tõesti nii on, aga eks igaüks mõelgu ise, kas inimesed on ikka nii rikkad."
Annetamine on tippude kohustus
Kaselo kuulus piisavalt kaua Keskerakonda, et teada meie reegleid: riigikogu liige annetab oma igakuisest palgast seitse protsenti liikmemaksuks. Piirkonna esimeeste puhul võib see kohustus olla suuremgi vastavalt sellele, kuidas vajadused tekivad kodupiirkonnas. Kui summad aastate peale kokku lüüa, on tulemuseks suured arvud. See pole pelgalt südametunnistuse küsimus, see on kohustus. See on loomulik, et erakonna liikmed aitavad tippe, tipud omakorda erakonda. Ainsad raskused on tekkinud europarlamendi saadikutega, kellel raha kõige rohkem.
Ja lõpuks, kõige tähtsam küsimus: kas keegi, olgu mina või keegi teine, andis Kaselo kamraadile Tarmo Lausingule kilekotiga 250 000 krooni tundmatut päritolu sularaha? Teiste eest ei julge pead anda, kuid ma tean, et esialgu intervjuud andes ei saanud Tarmo Lausing mind silmas pidada. Kas nüüdne kahe sõbra näpuga minule näitamine tuleneb valimiste lähedusest või oma näo säilitamise vajadusest, ma ei hakka spekuleerima.
