Lugeja: poliitika polnud varem puhtam, lihtsalt vähem kõntsa tuli välja

Korruptsiooniga seotud juhtumid ning igasugused teadmata päritoluga rahade kasutamise ja vahendamise ilmsikstulekud näivad olevat saanud Eesti igapäevaks. Mis ei tähenda, et varem sahkerdamist ei toimunud - nüüd saab avalikkus sellest teada.

Peab tunnistama, et järjekordse korruptsioonisüüdistusega maadlevate poliitikute vingerdamist rambivalguses on mõneti nauditav vaadata. Küsimuste ja väidete pareerimine on neil tõeliselt hästi selgeks õpitud. Nii ämmade suvilaseifid kui ka hinnasildiga tuhat krooni ja ülespoole maksvad kirjaklambrid ilmestavad kodumaist poliitikat üsna eduliselt. Ka peaminister tunnistas, et erakondadel on alati rahastamisega probleeme olnud - võib-olla peitub selles tõdemuses vihje, et tühjast õhust imesid lubavaid meile-meeldivad-tasuta-lõunad stiilis inimesi ei ole Eestis vaja.

Korruptsiooni ja avaliku halduse läbinähtavuse uurimisega tegutsev Transparency International on Eestit viimasel kolmel aastal (2010-2012) järjepidevalt tegutsemise puhtuse poolest tuntud riikide tabelis madalamale kukutanud. Kui 2010. aastal asusime 26. kohal, siis eelmisel aastal oli meie päralt 32. positsioon. Muidugi võiks siinkohal vaielda, et "Läti ja Venemaa on ju meist tükk maad tagapool - see on hea!", kuid seegi näiks vaid tarbetu trikina - võrreldes halvematega on kergem hea välja näha. Soome oli tabelis esimesel kohal, seega õppida on meil palju.

Muidugi ei saa neid tulemusi sulatõe pähe võtta, kuid midagi näitavad nad siiski. Pigem näitab Eesti positsiooni langus küsitluste vormis kogutavate andmete puhul seda, et viimastel aastatel on poliit-kulisside tagust kõntsa märgatavalt rohkem avalikkuse ette lükatud. Seetõttu võib varasema, läbinähtavama ühiskonna lugeda teadmatusest tulenevaks, mitte paremini korraldatuks ja korruptsioonivabaks.

Siiski on Eestil tarvis rohkem "Snowdeneid", isegi kui nende panus on miniatuurne. Nii see kindlasti Meikari ja Lausingi puhul on, kuid miskit kasulikku võib selles ikkagi näha. Samas on kestvalt üleval kahtlus ja küsimus, mis põhjusel nimetatud isikud oma vastavate avalikustamistega lagedale tulid. Arvamus kipub ikkagi suunda, mis ütleb, et mehed said avalikustamise eest mingit kasu - ei ole ju võimalik võrrelda Snowdenit ja Meikarit, kui küsimuse all on hilisemad eraelulised piirangud või isegi tagakiusamine.

Parem on siiski teadmine kui teadmatus ning seetõttu oleks taolisi mini-Snowdeneid Eestis siiski rohkem vaja. Aitab juba sellest süüdimatust sahkerdamisest.