(:)kivisildnik: Rein Kilgi luulelooming on üks ehedamaid luulepilastamise näiteid
Luule on aastatuhandeid lihvitud ja täiustatud tehnoloogia, mille eesmärk on õilis ja sügavalt inimlik. Ja mitte ainult eesmärk, ka tulemused on monumentaalsed, mõned lugejad on ehk kuulnud Juhan Liivi, Marie Underi või Jüri Kolgi nime.
Mis on kultuurikasu laiemalt ja luulekasu kitsamalt, seda ma teile siin seletama ei hakka, see tarkus käib inimeseks olemise juurde ning need, kes on omandanud võime liikuda kahel jalal seletavad kommentaariumis teistele lihtsate sõnadega.
Toon lihtsalt ühe kujundliku näite. Keegi aretab toreda koeratõu, need koerad päästavad lumevaringu alla jäänud inimesi, kõik väga ilus. See koeratõug saab oma sihipärase ja kasuliku tegevusega kuulsaks ning tõule pandud nimi levib suust suhu.
Ja siis tuleb mingi töllaks oma kärnas krantsiga, mis levitab marutõbe, murrab kanu ja kisub lastel pükse lõhki, aga sõgeda eluka peremees raiub nagu rauda, et see on seesama tõug, mis päästab elusid. Käib ringi, keerab jama kokku ja pressib välja üleüldist austust. Kõik koerad on õilsad, kõik koerad on head on tema lipukiri.
Ühest näitest ei piisa, toome veel mõne. Vanalinn on ilus, ka kesklinn on üldjuhul õilis ja ilus, siis tulevad aga mingid bastardid ja ehitavad sinna Viru keskuse või angaariplekist kontserdimaja.
Või - keegi kusagil leiutab õilsa vahuveni, aga siis hakkavad kogu maailma vusserdajad sama nime all pruulima kõige võikamat virret. Vahuveinimajanduses on kord majas ja šampuseks või nimetada ainut šampust. Päris kõike ei saa vist enam ka meie vanalinnadesse ehitada, aga luule pähe võib ikka veel pakkuda karistamatult küündimatut ja loomalikku punnitust.
Nimetage oma vaimset võimetust luulelaadseks innaks ja keegi ei ütle teile paha sõna. Tegu on ju ikkagi klintide petmise ja suurte luuletaja solvamisega. Mida halba on Alliksaar teile teinud, miks te teda mõnitate? Riik on meil aga, teadagi, rajatud kultuuri püsimiseks läbi aegade. Seega luulevastane tegevus on otseselt riigivastane tegevus. Siin pole vaja jurist olla, need asjad on põhiseaduse preambulas ühemõtteliselt kirjas.
Rein Kilgi luulelooming on üks ehedamaid luulepilastamise näiteid ja kujukas õige mitmes mõttes. Kilgi luulekogu kohta kirjutab Kaupo Meiel Sirbis: „... lõppriimilised luuletused, mis lugu edasi annavad, on jälgid käkid, mis sülgavad juba ainuüksi oma olemasoluga näkku nii eesti luuleloole laiemalt kui riimluulele kitsamalt."
Eksperthinnang on julm aga õiglane, kusjuures ekspert on ise oivaline poeet ning meie kõige mõjukama kirjandussaate toimetaja. Nagu näeme, ei ole kriitikast kasu olnud ja pilastamine käib hoogsalt edasi - Kilgi valimisluuletus on traditsiooniliselt inimvaenulik.
Kilgi isamaalise luule kohta võime öelda, et selle eesmärgipüstitus on selge - autor tahab võimule. Selle eesmärgi saavutamiseks on ta valinud rahvusromantilise vormi, midagi lombaka regivärsi taolist, kus ta maalib endast portree ratsamonumendina. Zorro tuleb esimesena silme ette. Zorro on aga meie kultuuris mitte ainult õilis ratsamees, vaid ka topeltprillidega joodik, kes oli kunagi rikas ja sõi sinki, mäletate seda koledate hammastega isikut telesaatest „Wremja"?
Kilgi valimisluuletuse eesmärk on selge ja see on meie luules suur asi, sest enamus kirjutavad ainult selleks, et olla luuletajad.
Vormilised vahendid on ilmselt adekvaatsed, sest isamaalise lugeja ja valija maitseeelistused on loomuvastased, aga mis puutub võimesse valitud vormivõtteid valitseda ja poeetilist tulemust saavutada, siis on tulemuseks läbikukkumine.
Kujundiloome on olematu ja kui pole originaalset kujundit, siis pole muudest vähemtähtsatest asjadest midagi rääkida. Kui autol pole mootorit, siis ta lihtsalt ei saa sõita ja see ei ole maitseküsimus, see on tehniline probleem.
Ma olen kaugel sellest, et väita nagu ei peaks tuntud inimesed luulega tegelema. Otse vastupidi, see on soovitatav ja igati heakskiidetav, aga igat asja võib teha mõistlikult ja kuidagi teisiti.
Mul on teile soovitus, pretensioonikad harrastajad, võtke endale luuletreener, keegi tuntud luuletaja, see tõstab SKTd. Mina ei usu kapibaleriinidesse ega tea ühtegi baleriini, kes oleks vanuigi kapist välja karanud ja ilma teinud. Luule on samuti tehniline ala ja siin võib hilisdebütant, juhul kui ta muidugi ei ole eluaegne luuletoimetaja nagu Anhava, kõrvalise abita ainult ägada.
Kui treener on ülejõu, siis on varuvariant, mida niikuinii tuleks teha, lugeda tuhandeid häid luuleraamatuid ja mõni luuleõpik. Eelkõige soovitan enda luuleõpikut, „(:)õpetaja ütles" Ji 2013, eelkõige seepärast, et teooria antud raamatus töötab väga hästi ka praktikas. Lihtsalt kellegi mõtteid luulest, kes ise kunagi midagi oivalist kirjutanud ei ole, ma ei soovita - ajaraiskamine! Aga hilisdebütant peab kiirustama.
Kõiki Kilke ja Pomerantse ja muid poeedilaadseid olendeid lohutan ma sellega, et ka paljud elukutselised luuletajad ei oska luuletada, aga nad vähemalt valdavad teatavaid käsitööoskusi, mida teie ei mõika, aga võiksite mõigata. Kindel see, et kui inimene on motiveeritud, enam vähem selge mõistusega ja tal on kogenud treener, siis ta võib viie aastaga eesti keskmiste luuletulemuse välja vedada ja seda ei olegi nii vähe.
Elu näitab aga seda, et lihtsalt kirjastusele külje alla pugemisest ja heast tahtest ei piisa, ka mõni profiluuletaja tuleb palgale võtta. Tahad või ei taha. Selline jutt Kilgid ja Pomerantsid. Keskmist jalgpallurit ei saaks teist tappeski, keskpärane luuletaja ehk küll, muidugi kui te asju arukalt ajaksite. Mõelge selle üle, luule on teie viimane võimalus.
Head inimesed, mehed, vennad, prominendid, näidake, et te suudate Kilgi ka poeetiliselt põlvili suruda. Luuletage paremini kui Kilk. Te ei kujuta ette, milline vaimne rahuldus see on.
Sanga talus
11.10.2013
