Avo Üprus: kohtuvigadest, surmanuhtlusest ja eluaegsest vangistusest
Homme kell 13.00 koguneb Riigikohus arutama võimalikku kohtuviga, mille tõttu kannab eluaegset karistust lihtne vene mees Anatoli Nikolajev. Olen kohtunud Anatoli Nikolajeviga regulaarselt kuue aasta vältel ja kaldun teda uskuma.
Olen kohtunud ka tema tuttavate ja lähedastega, osalenud tema poja matustel ning kuulanud tapetud naise tütart, kes kinnitab: "See mees ei tapnud minu ema!" Aastatega on kahtlusest saanud veendumus. Viga tuleb tunnistada ja parandada. Soovin riigikohtunikele selleks mehisust ja ajakirjanikele valvsust.
Kui enamikus Lääne-Euroopa riikides oli surmanuhtlus kaotatud juba 1970. aastate lõpuks, siis NSV Liidu poolt inkorporeeritud ja annekteeritud riikides mitte. Eesti taasiseseisvumise järel muudeti küll ulatuslikult kriminaalkoodeksit (Eesti Vabariigi 7. mai 1992. aasta seadusega Eesti NSV kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni- Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta) kuid mõnda aega säilis selles veel karistusena surmanuhtlus. Siinkirjutaja on koostanud ja Riigikogu Kristlike Demokraatide parlamendifraktsioonile edastanud surmanuhtluse kaotamise seaduseelnõu koos seletuskirjaga aastal 1992, kuid siis seda lõpuni ei menetletud. Hiljem surmanuhtlus siiski kaotati.
Surmanuhtlust mahalaskmise läbi oli erakorralise karistusena lubatud mõista esimese astme kuritegude tahtliku toimepanemise eest. Surmanuhtlust ei kohaldatud naiste ja selliste isikute suhtes, kes olid kuriteo toimepanemise ajal nooremad kui 18 aastat või vanemad kui 65-aastased. Armuandmise korras võis surmanuhtluse asendada eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas.
31. augusti 1998. aasta seisuga oli Eestis 20 inimesele mõistetud karistuseks surmanuhtlus. 18 surmamõistetul asendati karistus eluaegse vabadusekaotusega ning kahel juhul tähtajalise vabadusekaotusega. Täna kannab eluaegset vanglakaristust 38 inimest.
Eestis reguleerib eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamist karistusseadustiku § 77, mille lõike 1 kohaselt võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat. See on ebaloomulikult pikk ja Euroopa arusaamadele mittevastav karistusaeg. EN soovituste kohaselt tuleb eluaegsest karistusest vabastamine läbi vaadata 8 kuni 12 aasta möödumisel. Minu arvates tuleb eluaegne vanglakaristus kaotada kui karistus, mis võtab lootuse, ei motiveeri õiguskuulekusele ning on käsitletav kestva hukkamisena. Unustada ei tohi ka, et kohtudki võivad olla ekslikud. Igal aastal peab seda möönma kümnete eluaegsete vanglakaristuste ja surmanuhtluste üle otsustanud kohtukoosseisude kohta maailmas.
Homme koguneb Riigikohus läbi vaatama oma võimalikku viga, mille tagajärjel mõisteti eluks ajaks vangi varem karistamata lihtne vene mees Anatoli Nikolajev. Talle pandi süüks nelja inimese, sealhulgas oma elukaaslase tapmine. Ta olevat oma naise külmavereliselt tapnud koos viimase külalistega, asetanud padrunihülsid riiulile ritta ning lahkunud. Samas räägitakse kiremõrvast.
Prokurör loobus kohtus tõendite puudumisel süüdistusest, advokaat palus kohtualuse vabastada, aga kohtunik kasutas oma meelevalda ning määras tõestamata kuriteos kahtlustatavale eluaegse karistuse. Anatoli Nikolajev arvab, et kohtus oli keegi, kelle kohalviibimine hirmutas kohtunikku. Tema hinnangul on tegemist tellimusmõrvaga, mille taga tuleb otsida kohalike grupeeringute vastuolusid. Üheksakümnendatel oli neid palju ning lahendusteed sageli verised.
