Meelis Kaldalu: venelaste roll Eesti ühiskonnas tuleks täielikult ümber hinnata
Võttes taas kord kätte Wikileaksi saatkonnaraportid, mida pesidendi kantselei omal ajal kommenteerima ei kippunud, torkas mulle silma üks korduv muster. USA saatkonnatöötajad teevad mitmel korral Eesti tipp-poliitikutega kohtudes juttu meid ähvardavast tööjõupuudusest. Ning meie poliitikud iga kord keelduvad sel teemal pikemalt peatumast. Erinevate mõõdikute näidud osutavad ometigi sedavõrd ühes suunas, et isegi Ilves pidi juba 2007. aasta alguses tunnistama, et aeglustuv majanduskasv tuleneb, vähemalt osaliselt, rahvastikukriisist.
Rahvuse taastootmiseks vajalik minimaalne laste arv naise kohta on 2,1. Eestis vindub see kiuslikult 1,5 ringis. Selles võtmes ei tundugi ehk valimisliit Rodina poolt välja pakutud idee mitmenaisepidamise seadustamisest nii grotesksena. Küll on pehmelt öeldes pisut kummaline, et meie rahvuse edasikestmise üle löövad lokku meie n-ö muulased, samal ajal kui põlised poliitikud kenasti kõrvad liiva täis kaevavad.
"Kui on must, näita ust," lausus EKRE esindaja Martin Helme hiljuti populaarses telesaates. Selle poliitiku kohta uskumatult otse öeldud väljendi edasine saatus meedia kommentaariumites tõestas paraku küllaltki veenvalt, et eestlased ei ole tõepoolest valmis elama külg-külje kõrval kaugetest kultuuridest pärit lõunamaalastega. Paraku realiseerib probleemi edasine ignoreerimine kõige tõenäolisemalt just selle stsenaariumi.
Meil on aeg koduvenelaste roll Eesti ühiskonnas täielikult ümber hinnata. See on see nähtamatu see, millele viitas oma märtsikuisel Loomeliitude pleenumil peetud kõnes ka näitlejatar Lill. Kusjuures ta viitas ennekõike meie aastate jooksul tegemata jäänud tööle, mitte venelaste aastatega paranenud meelelaadile.
Sein, mida me tahes või tahtmatult alates Teletorni kaitsmisest ehitanud oleme, tuleb maha murda. Kui üldinimlikest argumentidest ei aita, siis vahest saame viimaks aru, et kahaneva elanikkonnaga riik, mille elanikest veerandit ei kaasata, ja neist omakorda kahte kolmandikku ei tunnustata, on julgeolekurisk. Hoopis suurem risk kui Rootsi puudujäävad protsendid kaitse-eelarvest.
Midagi on mädasti riigis, kus eesti keele õppimine on bürokraatlik kohustus, mitte elu avardav võimalus. Kusjuures mustreid tuleb meil endal murdma hakata, mitte lahendusi Toompealt oodata. Viru ja slaavi geenide segunemine on väljakutse, mis tuleb eesti rahvusel edasikestmiseks vastu võtta. Seejuures pole tegu teisejärgulise petukaubaga, nagu me tihti oleme harjunud endale sugereerima, vaid parima pakkumisega, mis meil võtta on.
Viis vene kooli olid hiljuti avaldatud matemaatika eksami tulemuste pingereas kümne hulgas. Neli vene jalgpallurit on meie parima üheteistkümne seas. See, mida me peame taotlema, pole assimileerimine, integreerimine ega interneerimine. See, millest ma räägin, on rahvuse uus sünd. Ja see on õigupoolest ka see, mida Kremli sõjardid kõige rohkem pelgaksid, kui me ristijalu sellele ise vastu ei seisaks.
Hiljuti valimisliit Rodina liikmetega kohtudes tulid jutuks ka Eesti ja Venemaa pingelised suhted. Me jõudsime ühisele arusaamale, et mõlema riigi sisepoliitikas on lähikümnenditel liiga palju tõsiseid väljakutseid ja vajakajäämisi, et reaalselt teineteise okupeerimisele mõtelda. Sellest hoolimata kostitavad kahe riigi liidrid ikkagi parajal võimalusel üksteist mahlakate sõnade või peidetud ähvardustega.
Kui Venemaa teatavat agressiivsust aitab Külmast sõjast päritud ebanormaalselt suur militaar-industriaalne kompleks ehk mõneti mõista, ning maailma suurima territooriumiga riik peabki pisut sõjakas olema, siis Eesti hostiilsust Venemaa ja venelaste suhtes ei saa lugeda eluterveks lähenemiseks ühestki majanduslikust, sotsiaalsest või reaalpoliitilisest seisukohast lähtuvalt. Selleks, et eluga edasi minna, peame lõplikult üle saama II maailmasõja võikast pärandist. Me peame tegema omad järeldused, mõistma hukka teatavad ideoloogilised suundumused, kuid eelkõige suutma vaadata sissepoole ning iseendale andestada.
Eesti vajab uut, iseseisvat joont taotlevat välispoliitilist paradigmat. Veelgi enam vajab Eesti sidusat, lahknevusi ja sisemisi pingeid sildavat riiki. Rohkem kui midagi muud, vajab Eesti uut moodi mõtlevaid riigiinimesi, kes taas-avaksid Rahvakogu ning annaksid meile viimaks võimaluse ise oma tulevikku kujundada.
