Mart Raudsaar: Kesk- ja Reformierakonna poolt ajakirjanduse jagamine „omaks“ ja „võõraks“ pole omane põhjamaistele traditsioonidele
Valimistejärgsel päeval seminaris Tallinna Ülikooli ajakirjandusüliõpilastega kohtudes ütles Soome telekanalis YLE töötav Eddie Hawkins, et ajakirjanduse ülesanne on tegeleda asjadega, mida keegi muidu ei näeks ning millest muidu keegi ei sooviks rääkida. „Kõik muu võib olla ka suhtekorraldus,“ ütles Soomes ka ajakirjandusõppejõuna töötav Hawkins.
Mõistagi võib jääda headele suhtekorralduskolleegidele võimalus vastuväiteks, et mõnikord ei pööra ajakirjandus tähelepanu ühe või teise organisatsiooni headele saavutustele. Mõnikord võib see nõnda olla küll, ent loodetavasti on Hawkinsi vaatevinkel (kohaliku) poliitika kajastamise kontekstis mõistetav.
Ning pole kahtlust, et eelseisvad neli aastat panevad Eesti ajakirjanduse võimekuse varjatud asju näidata ja neist adekvaatselt kõneleda otsustavalt proovile.
Valimiste õhtul ei lubanud Keskerakond Eesti ajakirjandust oma peole, tehes erandi vaid rahvusringhäälingule. „Kuidas olete teie käitunud, käitume samamoodi vastu,“ kostis Priit Toobal TV3 reporteri Sven Soiveri küsimusele, andes edgarsavisaarelikult kommentaare käigult.
Ent tähelepanuväärsel moel polnud Keskerakond erandlik. Reformierakond ei lubanud oma valimispidu kajastama Tallinna Televisiooni ning ajalehte Äripäev. Viimase kõrvalejätmist põhjendas erakonna peasekretär Martin Kukk sellega, et „Äripäevaga on vaieldud kohtus“ .
Võiks põhimõtteliselt nõustuda nende vaatlejate sotsiaalmeediakommentaaridega, kelle meelest valimispidude võidega singirullide või veinipokaalide filmimisel puudub avalik huvi või sisuline debativäärtus ning et kui kedagi pole peole kutsutud või kui G4S turvamehed teda sinna ei lase, siis peaks tema loomulik uhkus ütlema, et mõistlik on sinna mitte trügida.
Põhimõtteliselt võiks arutleda ka teemal, kas erakondade valimispeod on 100% avalik sündmust või mitte. Isiklikult arvan, et ei ole, kuna tegemist on võimalusega oma paremaid liikmeid tänada ning peale pingelist kampaaniat lõõgastuda ning see kõik ei pea olema avalik nagu tegevus Suure Venna majas.
Ent uba pole üldse selles. Uba seisneb ülbuses, millega Keskerakond ja ka Reformierakond on asunud jagama ajakirjandust „omadeks“ ja „võõrasteks“. See ei ole omane Põhjamaisele poliitika- ja ajakirjandustraditsioonile. Pigem võime niisugust traditsiooni leida autoritaarsetes või autoritaarsusele kalduvates riikides ning tõtt-öelda räägib see mõndagi nimetatud erakondade väärtustest.
Juba valimisõhtul kritiseerisid ajakirjanduse tegevust valimiskampaania kajastamisel mitmed nii Keskerakonna kui Reformierakonna võtmepoliitikud, sealhulgas peaminister, kelle meelest ainukene sisuline debatt oli Tallinna linnapeakandidaatide debatt Rahvusringhäälingus ning Ülemiste vanakesest poleks olnud üldse vaja rääkida, vaid see tulnuks maha vaikida.
Sarnast avaliku raha kasutamist ei saa ajakirjandus maha vaikida, ehkki antud teema kajastamisele ei eelnenud väga massiivset uuriva ajakirjanduse tööd. Aga kui ajakirjanduse põhiülesanne peaks olema sisulise debati pakkumine, siis peab selleks olema nii poliitilist sisu (mida ajakirjandus iseenesest tekitada ei saa) kui ka asjatundlikku, analüütilist ja uurivat ajakirjanduslikku lähenemisnurka.
Kui Keskerakond ja Reformierakond näitavad mõnedele ajakirjanduskanalitele (jätaksin kõrvale, ent markeerin TTV olemuse probleemi) keskmist sõrme, siis on ajakirjanduse ülesanne jääda rahulikuks ja teha oma igapäevast tööd võimalikult hästi: valgustada jätkuvalt neid poliitika telgitaguseid, milleks on avalik huvi, ent mida poliitikud ise pigem varjaksid – kuid sealjuures hoidudes vendetta’st.
Pole mingit kahtlust, et Eesti poliitiline kultuur liigub praegu suunas, kus Berlusconi kandideerimine Europarlamendi valimistel polegi võib-olla kohatu. Kui ajakirjandus suudab sõnastada ja püsida eetilisel platvormil, mis tõmbab tõsiste teemade naeruvääristamisele piiri, siis märkab ja hindab seda ka auditoorium.
