Kuidas rahastada vaimuhaige sundravi?
Teatud osal inimkonnast on ajast aega esinenud probleeme vaimse tervisega vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu. Vaimse tervise poliitika alusdokumendi andmetel on Eesti elanikkonna tervis, sealhulgas vaimne tervis, halvemas seisus kui teistes Ida- ja Põhja-Euroopa riikides. Probleemideks on psüühikahäirete, stressi ja depressiooni sagenemine ning nende algamine üha nooremas eas.
Meie ümber toimuvat võib vaadata ja näha ning aduda erineval moel. Kõige igapäevasemaid asju võivad erineva tausta ning kogemusega inimesed tajuda ja tõlgendada väga erinevalt. Erinevalt saadakse aru ja tõlgendatakse ka märksa komplitseeritumaid nähtusi nagu näiteks tavapärasest erineva käitumise või psüühikaga inimesed, nende probleemid ja probleemide võimalik lahendamine. Arvestades kiirelt arenevat ühiskonda, nõudmiste suurenemist ning majanduslike ja poliitiliste pingete kasvamist, kasvab järjest enam närvipinge, mis kokkuvõtvalt laastab üha enam inimese tervist.
Ka naaberriigis Soomes on päevakorras samasugune probleem, tingituna keskkonna ja elutempo muutustest. Soomes on läbi viidud erinevaid uuringuid seoses psühhiaatrilise tahtevastase ravi kohaldamisega. Sealne tervishoiusüsteem on läbinud hulgaliselt muutusi, mis on ajendatud just rahvusvahelistest suundumustest ning erinevate piirangute võimalustest psühhiaatriahaiglates.
Vaimse tervise häired on rahva terviseprobleemiks kõikides maailma riikides, avaldades olulist mõju inimestele endile, nende perekondadele ja kogu ühiskonnale tervikuna.
Vaimse tervise probleemidega inimeste grupi suhtes peab riik rakendama nii ühiskonna kui ka nende isikute turvalisust silmas pidades neilt vabaduse võtmist tahtest olenematu ravi kohaldamise näol, seejuures järgima rangelt seadusi ning nende täitmist, sest tihtipeale ei suuda ravi vajav inimene aduda enda ümber toimuvat ega ennast kaitsta.
Mida kujutab endast sundravi kohaldamine?
Viimasel ajal on meedias aeg-ajalt üles kerkinud sundravi kohaldamise teema ning probleemid patsientidega. Mida see tegelikult endast kujutab? Annan lugejatele lühikese ülevaate, mis see sundravi siis on.
Kõigepealt, kindlasti teavad kõik, et meie põhiõigused on sätestatud põhiseaduses ning § 20 järgi on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Kuid kas see on alati nii? Võttes aluseks inimese heaolu ning turvalisuse, ühtlasi ka avalikkuse, tuleb põhiõigusi rikkuda. Toimub see vaid kohtu loal ja tõsiselt kaalutud põhjuste uurimisel.
Sundravi ehk pikemalt lahti kirjutatult tahtest olenematu ravi kohaldamine tähendab lühidalt kohtumääruse alusel ravile paigaldamist. Üldjuhul ei mõista patsient siis enam ravi vajalikkust, ei ole adekvaatne iseenda ning ümbritseva suhtes, võib kujutada ohtu iseendale ning avalikkusele. Aru saamata ümbritsevast keskkonnast ning ravi vajalikkusest võib isik vastavalt haiguse raskusastmele muutuda üliohtlikuks nii ümbritsevale keskkonnale kui ka omaenese tervisele.
Tänu viimase aja juhtumitele ning nende kajastamisele meedias on hakatud probleemi riigi poolt tasapisi arutama. Oli ka aeg! Millal jõutakse rahuldava tulemuseni, on siiski üsna küsitav. Vajaliku ja turvalise süsteemi väljatöötamine, et rahul oleksid nii patsiendid kui ka neid ümbritsevad terved inimesed, võtab palju aega. Kõigepealt on vaja siiski riigil teadvustada probleemi tõsidust.
Meediast läbi käinud probleemid on vaid jäämäe tipp
Probleemivälgatused meedias - see on jäämäe tipp, mis meile ennast aeg-ajalt ilmutab! Usun, et paljud meist ei ole üldse kõne all olevaga kursis.
10. oktoobri Eesti Ekspressis ilmus Madis Jürgeni artikkel Valkla hooldekodu probleemist. Sotsiaalminister Taavi Rõivas on lubanud, et raha eelnimetatud probleemi lahendamiseks leitakse 2014. aasta eelarvest. Kindlasti ei piisa vaid 2014 aasta eelarvest! Vaja on kõikide järgnevate aastate eelarvetesse selle probleemi lahendamine sisse kirjutada! Pideva ja järjekindla tööga oleks võimalik luua toimiv süsteem sundravi vajavatele patsientidele.
Pidagem meeles, säärased probleemid võivad tabada meist igaühte ja ükskõik millisel ajal! Hetkel võib selline mõte kohutavalt naljakas tunduda, kuid kes kaugemaltki on antud asjaga kokku puutunud, peab tunnistama, et asi on rohkem kui tõsine.
Sundravi ehk tahtest olenematu ravi kohaldamine põhineb täielikult riigi rahakotil. Arvestades meie karjuvat kokkuhoiupoliitikat, oleks ka siin võimalik ja mõistlik asja lahendades muuta süsteem riigile majanduslikult kasulikumaks ja toimivamaks.
Hetkel on sundravi kohaldades kõik vajalikud ning kaasnevad toimingud riigi kuluartiklid: patsiendi transport, kohtu transport, sundravi vajava isiku esindaja määramine ja esinduskulud, patsientide ärajooksmine raviasutusest, kuritegude toimepanemine jne.
Ei ole kindlat süsteemi tahtest olenematu ravi vajavate patsientide ravile paigaldamiseks, nendega tegelemiseks, nende aitamiseks. Samuti puuduvad üle Eesti spetsialiseerunud raviasutused just selliste haigete jaoks. Vabandust, kui nüüd kedagi solvasin - mõned spetsialiseerunud raviasutused siiski on, kuid nendest ei piisa.
Probleemiks on personali vähesus ja väikesed palgad, mida põhjendatakse riigi rahanappusega. Aga see ei ole kerge töö! Selline töö vajab ülisuurt empaatiavõimet, tahet, füüsilist ja vaimset valmisolekut. Miinimumpalgaga seda kahjuks ei tee ning selliseks tööks sobivaid töötajaid ei leia. Ometi me eeldame, et ükskõik millises raviasutuses peavad meie lähedased saama parimat teenindust.
Tuleks asja arutada ja analüüsida, kirjutada valmis projekt ja asjaga pihta hakata. Olen kindel, et asjal oleks jumet! Nii patsientide, kaaskodanike kui ka riigi majandustulu poolest. Organiseeritud ja kellavärgina toimiv protsess oleks ju kõigile kasulik.
