Eiki Nestor: Kõik erakonnad on korraga nii võitnud kui ka kaotanud
Võrreldes eelmiste kohalike valimistega saavutas SDE üle Eesti viieprotsendilise kasvu, mis tuli tänu erakonna kui organisatsiooni arendamisele. 2009. aastal sai valituks ja võimaluse kohalikus elus aktiivselt kaasa lüüa 170 meie nimekirjades olnud inimest, 2013. aasta tulemuseks on 344 inimest. Valimisliitude kaudu lisandub neile veel umbes 40 aktiivset SDE liiget. Hetkel seda arvamust kirjutades saan öelda, et kahekordne volikogu liikmete arvu kasv kahvatub siis, kui saab lõplikult selgeks, mitmes kohas kuulume me võimuliitu. Nutta selle tulemuse üle oleks variserlik, aga see ei tähenda, et paremini poleks saanud.
Kohad, kus me tõesti saime oodatust kehvema tulemuse, on Tallinn ja Tartu. Otseselt ei kaotanud, aga ka ei võitnud, kui nii võib öelda. Seejuures saavad ülikoolides politoloogiat selgitavad õppejõud tuua siinkohal näiteid elust enesest, kuidas õpikus kirjutatu tegelikus poliitikas välja näeb.
Esimene tarkus on selline, et valimissüsteemides, kus hääl antakse korraga nii erakonnale kui kandidaadile, ei kandu tugev ja suhteliselt populaarne erakonna nimi automaatselt üle selles nimekirjas olevatele inimestele. Kui valija talle ehk meelepärasest nimekirjast sobilikku ja tuntud kandidaati ei leia, siis teeb ta teise valiku.
Teine politoloogia õpiku näide käib sajaprotsendiliselt Tallinna kohta - edukad on need, kes avalikkuse jaoks valimiste põhiküsimuse teemal võtavad selge ja ühemõttelise seisukoha. Tallinna valimiste põhiküsimuses, kas Savisaar jätkab ainuvalitsemist koos linnarahva raha Keskerakonna huvides kasutamisega või mitte, võtsime me teadlikult suure riski, teades, et aastal 2013 ei pruugi see veel tulemust anda. Me ei pea totaalsel vastandumisel põhinevat poliitikat mingilgi määral Eesti ja ka Tallinna elu edasiviivaks suuruseks, vaid arengupiduriks.
Ühemõtteline seisukoht oleks siinkohal suurendanud meie kohtade arvu volikogus ja vähendanud samal ajal võimalust, et Tallinnas on võimalik ainuvalitsemisest lahti saada. Meie igatpidi vajalik ja mõistlik võitlus korruptsiooni ja sundparteistamise vastu läks „tõlkes kaduma."
Loomulikult vajab ka Lasnamäe valija kandidaati, kellesse ta usub, nii nagu igal pool mujalgi. Tänaseks on palju kõneainet tekitanud noore ja heade eeldustega Jevgeni Ossinovski küsimus. Et vaat mis kõik oleks juhtunud, kui ta Lasnamäel oleks kandideerinud. Mis siis ikka oleks juhtunud? Suure tõenäosusega oleks sotsiaaldemokraadid saanud Tallinna volikogus rohkem kohti ja Narvas poleks arvestatavat opositsiooni Keskerakonna võimule tekkinud. Mulle on täiesti mõistetav Ossinovski enda soov toetada kohalikel valimistel eelkõige neid inimesi, kes teda riigikogu valimistel toetasid ning tuua demokraatia ka Narva linna. Kui nüüd panna kaalukausile mõned kohad Tallinna volikogus (mis suur tõenäosusega poleks võimuvahekordi muutnud!) ja Narva toomine demokraatlikuma elukorralduse juurde, siis, vabandust, millest me räägime?
Tallinna kontekstis on täiesti asjatud ka näpuganäitamised Vaba Isamaalise Kodaniku suunas. Isegi kui nad poleks kandideerinud ja nende poolt antud hääled oleks jaotunud näiteks IRL-i ja SDE vahel, näitab valimissüsteemil põhinev arvutus, et meie oleks võitnud juurde kaks kohta ja IRL ühe koha. Keskerakond oleks kaotanud kaks kohta ja Reformierakond ühe koha. Peaküsimust see poleks muutnud, nii et VIK-i kandidaatidel ja toetajatel pole süümepiinadeks mingitki põhjust.
Lõpetuseks aga meenutan, et kohalike valimiste tulemused on reeglina sundinud erakondi tegema järeldusi ka riigivõimu tasandil. Võimuliidu seisukohalt on siinkohal oluline, et Reformierakonna partner ja konkurent IRL on peaministri parteist ette läinud. Kas „järeldusi" siinkohal tehakse enne jõule või uue aasta alguses, polegi nii oluline. Aga kindlasti neid tehakse.
