Inga Raitar: Robin Hood kohalikel valimistel
Kui valimistulemuste selgudes läks lahti vali kisa teemal "kuidas küll sai nii juhtuda", meenus mulle kisajate argumente kuulates film "Robin Hood - varaste prints".
Juba filmi nimi ütleb, kes Robin tegelikult oli. Varandusest ilma jäänud autsaiderist aadlik, kes röövis äraelamiseks teisi aadlikke. Kuid miks mäletame teda siiamaani väga positiivsena - rahva õiguste eest seisja ning lausa omalaadse "vabadusvõitlejana"?
Põhjus on lihtne - ta jagas osa oma röövitud rahast vaestele. NB! Osa. Me keegi ei tea, kui palju ta tegelikult röövis ja tema legendi seisukohalt polegi see oluline. Märksa olulisem on see, kellelt ta röövis - rikkuritest suurmaaomanikelt, kirikuhärradelt, kaupmeestelt ja aadlikelt. Nemad olid sellesama raha saanud sedasama rahvast "nende higist ja verest" tühjaks pigistades.
Nüüd tuli vähemalt osa rahast, mida tuli anda kuninga maksumaksjatele, ahnetele pappidele ja liigkasuvõtjatest kaupmeestele Robini helde käe kaudu näljapiiril virelevale rahvale tagasi. Kaupmehed, kirikuisad ja aadlikud nägid toimuvat kindlasti hoopis teisest - päevapoliitilisest vaatevinklist, kus Robin kujutas endast selget takistust nende arvates "ausale" ärile, nende arvates "õiglasele" võimule ja "õigest ideoloogiast lähtuvatele" vaadetele.
Seepärast nad vaeva nägid ja Robini kinni võtsid. Siis aga tõusis ligi pool (ajaloost pole teada, aga vaevalt, et nüüd kõik) ümbruskonna rahvast üles ja ründas "võimu kantsi", et Robin vabastada. Ning nii olemegi jõudnud selleni, mis toimus 20. oktoobril Tallinnas. See osa rahvast, kellele tundus, et nende ainsat kaitsjat tahetakse "neilt ära võtta" väljus kodudest ning andis oma hääled.
Maailm luuakse lugude ja mõtestatakse legendide abil. Veelkord - rahvas ju teadis, et Robin on varaste prints. Kuid nende jaoks olid märksa suuremad vargad need, kes istusid kõrges, neide eest kaitstud kantsis ning "varastasid neid paljaks igapäevaselt". Ehk siis ainult nõudsid ja võtsid andmata tagasi sedagi vähest, mida kantsisistujate jaoks autsaiderist Robin neile jagas.
Kantsisolijad lubasid ka, et annavad lastele vaba aja veetmise ja ringitoetust, kuid seejärel võtsid lubaduse tagasi põhjendusega "raha pole". Seda öeldes laenasid nad vähimagi häbitundeta raha, et ehitada vaid neile vajalikku võimukantsi, mille rajamiseks võetav laen tuleb nendel ringideta jäänud lastel kunagi kinni maksta.
Ning siis ütlesid needsamad, kel sinu laste ringide jaoks raha ei jätkunud, et on sinu üle uhked. Kõlas nagu üleolev õlalepatsutus "raba raba, meil on selle üle hea meel". Nad isegi ei püüdnud mõista, mida sa vajad ning veel vähem sulle midagi arusaadavat pakkuda. Teised hõikasid, süli piltidel kutsuvalt avali nagu Kristusel altarimaalil, et "tule meiega, täna kuningalinn, homme kants, ülehomme Rooma!"
Ent miks pidanuks sulle korda minema, et just nemad pääsevad kantsi või Rooma, kui sa tead, et sinu jaoks ei juhtu sellest mitte midagi - vähemalt pole nad vaevunud sulle arusaadavalt ütlema, mis see just peaks olema. Ja siis need kolmandad. Need kappasid tulistel hobustel läbi külade ja kisasid kõigil turuväljakutel ähvardavalt "Teeme Robinile lõpu, tahame ise tema asemele!"
Aga nad ei peatunud kunagi üheski külas, et midagi jagada, nagu Robin seda teinud oli. Selge - nad polnd veel eriti palju röövida jõudnud, seega tulnuks meil kõigepealt oodata, kuni nad piisavalt röövivad, et sellest hakkaks meilegi jaguma. Aga me ju ei teadnud, kaua see neil võib võtta ja kas nad siis ikka üldse plaanivad jagada.
Nad olid nii väga nendesamade kantsisistujate moodi, ilmselt jaganuks nad oma röövitut hoopis teiste kantsisistujate, mitte rahvaga. Kui nad lõpuks võidukalt teatasid "veel 1% meie toetuseks ja Robini koha saame meie!" oli selge, et nüüd tuleb tegutseda! Sest ära taheti võtta seegi vähene, mida teadsime meie hallis ja väheste väljavaadetega argipäevas olevat. Ning 52% rahvast läks ja "päästis meie Robini".
Praegune valimiskampaania näitas selgelt, mis juhtub, kui inimesele isiksuse tasandil korda mineva loo asemel hakkad sa talle vihaselt ja nõudvalt seletama, miks sinu võim on parem kui teise mehe oma. Näitas sedagi, millest hetkel üle poole (vähemalt Tallinnas elavatest) inimestest puudust tunneb.
See on tegelikult ürgne vajadus turvalise homse päeva järele. Olgu või sama kehv kui tänane, aga vähemalt sama kehv. Aga kui keegi sisendab neile seda vähestki turvalisust, mis nende elus paistab olevat ja just seda tahetakse ära võtta, pakkudes asemele midagi sellist, mida nad ei tea - siis asuvad nad harjumuspärast kaitsma.
Inimlikust vaatepunktist lähtuvalt tundis just seesama 52%, et nad peavad kaitsma oma igapäeva turvalisust - seda vähestki mis neil on. Sest kõik teised püüdsid vaid seda "ära võtta" midagi asemele pakkumata - vähemalt nii, et nad oleks mõistnud, et midagi pakutakse. Paistis ju reklaamidest vaid "tahame võimule, sest meile ei meeldi praegune võim".
Aga miks peaks minema korda inimesele, kelle peamure on tema homne päev - ja nii igal hommikul - kes on temast iga päevaga üha kaugeneval võimul? Teda huvitab vaid võimalikult turvaline homne hommik võimalikult väheste "äravõtmistega". Siis näibki ainsaks kindlaks asjaks, mille eest seista, jäävat "et vähemalt hullemaks ei läheks".
