Politoloog langenud valimisaktiivsusest: inimesed pettuvad passiivses opositsioonis ja uute tulijate nõrkuses
Kui 2009. aasta kohalikel valimistel oli aktiivsusprotsent üle Eesti 60,57 protsenti, siis seekord oli see 57,68 protsenti. Kilp ütles, et hetkel ei ole konkreetseid uuringuid, millest põhjapanevaid järeldusi teha, kuid omad oletused tal siiski on.
Üks põhjus võib tema hinnangul olla selles, et mõni erakond tegi e-hääletamise vastast kampaaniat."Midagi võis sealt kaotsi minna," arvas Kilp. Teine lühem järeldus on see, et 2009. aastal olid inimesed poliitiliselt üles ärgitatud, kuna üsna hiljuti oli toimunud pronksiöö.
Kuid iva on ikkagi selles, et inimesed ei jää tulemustega pikemas perspektiivis rahule. Kilbi sõnul muutuvad enamasti passiivseks need, kes on varem valimas käinud, kuid peavad üha uuesti pettuma. Kui Tallinnas oli pettumise peapõhjus võimetus võita ühte domineerijat, siis Tartus oli põhjust pettuda hoopis sellepärast, et erinevaid jõude oli liiga palju korraga kaalukausil.
"Tartus isegi kõige edukama erakonna valijad moodustasid valijaskonnast umbes ühe kuuendiku. Suurte erakondade toetus kõigub vaid paar protsenti ühele või teisele poole, väikesed valimisliidud mõjutavad pisut pilti. See tekitab olukorra, kus kõigil on põhjust olla rahulolematu. Suurema erakonna valija ei pruugi olla tulemusega rahul ja väikeste liitude esindajad mahtusid ka vaid napilt sisse. Lootust saada oma esindust kuhugi, et minu hääl midagi muudaks ja see, keda ma seal näha tahan, sinna ka saab - see on sedakorda ehk väiksem olnud," kommenteeris Kilp.
Opositsioon pingutagu
Selleks, et inimesed oma antud hääle jõudu ei alahindaks, peaksid uued tulijad ja opositsiooni jäänud rohkem pingutama. "Seekord ootan mina nüüd opositsioonidelt midagi. Valimiskampaania ajal räägiti palju sellest, et kui ainult võim vahetuks, siis teeme auditid ja valitsemiskultuur muutuks. Ma usun, et opositsioonist saab neid asju samamoodi teha. Kui nad seda ei tee ja kui opositsiooni juhid ei lähegi volikogusse - vaatavad, et linnapeaks ei saanud ja lähevad ära riigikokku - see hakkab pikemas perspektiviis rahval osaluse motivatsiooni langetama," rääkis ta.
Ka valimisliitude toetajail on raske motiveerituna püsida. Kilbi sõnul ei aita kuidagi kaasa see, kui pärast valimisi hakatakse neid, kes uusi tulijaid valisid, häbimärgistama. "Palju räägitakse sellest, kellele läksid valimisliitudele antud hääled. Juttu, et need hääled lähevad nagunii kaotsi, on liiga palju ja see kasvatab ebakindlust," sõnas ta.
Kasu ei olevat ka uute ja vanade vastandamisest, näiteks kui neli suurt erakonda lähevad ühisrindele väiksema vastu. "Inimesed vaatavad, et valimisliitu on tore toetada, aga kas need ka nelja aasta jooksul elus püsivad? Nokk kinni ja saba lahti: kui nad ei moodusta midagi erakonnalaadset, kas nad jäävad püsima? Aga kui nad moodustavad, siis kui värsked tulijad nad ikka on?" arutles Kilp.
"Eks seda aktiivsust püütakse ülal hoida nii, et erakonnad ise ütlevad, et tulge kindlasti valima. Ja kui sa valima ei lähe, siis ole vait järgmised neli aastat," nentis ta.
Kilbi soovitus on, et kui inimene on poliitikaga kursis ja tunneb, et ikkagi pole kedagi valida, siis ta võiks unustada kõik eksperdid meedias ja erakondade mõjutamise. "Inimene võiks tajuda, et valimistel antava häälega oleme üks ja ainus kord siin elus omavahel täiesti võrdsed," rõhutas ta. Valida võib tema sõnul ka sisetunde järgi: "Valimine ei pea nõudma nii palju, valida võib ka nii, nagu valiksid etendust, mida õhtul vaatama minna," ütles ta.
