Andres Herkel: Saakašvili tegi hulle otsuseid, kuid lahkus demokraadina

27. oktoobril toimusid Georgias presidendivalimised. Sellega lõpeb Mihheil Saakašvili kümme aastat kestnud võimuperiood, mis oli täis vastuolusid. Selle ajaga muutus Georgia unustatud ja mahajäetud maast üheks maailmapoliitika tõeliseks sõlmpunktiks.

Kas Saakašvilit hakatakse nüüd vangi panema? See küsimus ilmestas presidendivalimisi rohkemgi kui uute pretendentide võistlus. Õli valas tulle peaminister Ivanišvili väide, et kunagise peaministri Zurab Žvania surma asjaolud tuleb uuesti üle vaadata ja selgitada Saakašvili roll selles. See kõlab vandenõuteoreetiliselt ja üpris ähvardavalt.

Seni aga kiidavad välisvaatlejad Georgiat peaaegu uskumatute saavutuste eest. Sealses regioonis on võimu rahumeelne üleminek valimiste tagajärjel ju unikaalne. Need valimised, nagu ka 2012. aasta parlamendivalimised näitavad, et Georgias on see võimalik. Ja toimus veel midagi, mis varem pole kombeks olnud - kaotajad õnnitlesid valimiste võitjat.

See on õrnas faasis demokraatia. Omavahel heitlevad rühmad võivad võimu saavutamise või säilitamise nimel valmis olla ränkadeks sammudeks, mis viivad maa tagasi autoritaarse võimumustri juurde. Oranži revolutsiooni järgne Ukraina on näide sellest, kuidas demokraatia vaikselt käest libiseb. Rooside revolutsiooni järgne Georgia lubab esialgu oodata pisut paremat.

Just sellepärast on Saakašvili saatus võimuvahetuse järel võtmeküsimus. Ta on otsustanud kodumaale jääda, olla elavaks märklauaks kõigile, kellele vendetta on olulisem kui tasakaal.

Niisama oluline on see, et pärast neid valimisi on Saakašvili loodud Rahvuslik Liikumine jätkuvalt juhtiv opositsioonijõud. Nende kandidaat David Bakradze sai 22 protsendiga teise koha ega lasknud enam kui poole vähem hääli saanud Nino Burjanadzel ka sümboolselt opositsiooni juhtrollile pretendeerida.

Küll aga on Rahvusliku Liikumise marginaliseerimine olnud peaminister Ivanišvili soov. Ta on üks neid kummalisi riigijuhte, kes tahaks ise endale sobiva ja kuuleka opositsiooni luua, lüüa oma põlisoponendid võimaluse korral maa põhja. Aga kui ei õnnestu, siis ei õnnestu. Tegelikult mängis sama muster ka Saakašvili puhul, kes tegi kristlikest demokraatidest „hea" opositsiooni, sellal kui vihasemad jõud tänavaopositsiooni tegid. Protestiti isegi parlamendimandaatidest loobumisega.

Niisiis võtab sisepoliitilise lahinguga harjumine ja selle reeglistamine aega. Demokraatliku protseduuriga saavutatud võitu tunnustades tuleb tunnustada ka opositsiooni õigusi. Võitja ei tohi hakata esimese asjana võidetuile kätte maksma. Vähe sellest, isegi kui endise presidendi kapist peaks luukeresid pudenema, võib nende liiga võimendatud eksponeerimine ühiskonnale kalliks maksma minna.

***

Seniks aga on Georgia poliitlavale astunud üks Saakašvilist ja Ivanišvilist sootuks igavam tegelane - number 41 ehk Giorgi Margvelašvili. Ta valiti 62-protsendilise toetusega uueks, vähendatud volitustega presidendiks. 41 oli nimelt ta kandidaadinumber ja seda teadsid Georgia valijad palju paremini kui Ivanišvili poolt esile upitatud kandidaati ennast. Nüüd on mehel viis aastat aega teha oma nimi tuntumaks kui number.

Euroopa riikide parlamendiliikmetega kohtudes oli Margvelašvili päris hädas. Küsimustele vastamine pole ta tugevaim külg - eriti, kui küsimused on teravad. Näiteks küsiti, miks ta teiste kandidaatidega teledebattidesse ei tahtnud minna. Ja mida tähendas peaministri avaldus, et kui tema kandidaat kohe esimeses voorus vajalikku üle 50-protsendilist toetust ei saa, siis tuleks tal teisest voorust üldse loobuda?

Teravatele küsimustele sättis krooni Ukraina opositsionäär Lesja Orobets. Ta võttis tulevase presidendi olukorra kokku julma tõdemusega, et paaripäevase vaatluse põhjal Thbilisi muidu hästi informeeritud taksojuhtide hulgas selgus kurb tõsiasi - Margvelašvilit ei tunta. Taksojuhid teavad temast ainult numbrit - 41.

Rahvusvahelisi vaatlejaid hämmastas kõige enam Ivanišvili ja Margvelašvili arrogantsus valijate suhtes. Kuidas saab öelda, et kui te annate meile „kõigest" 49 protsenti, siis me oleme solvunud ja teises voorus kaasa ei mängi? Vähegi edenenud demokraatias oleks see skandaalne. Ühe rootslase küsimusele, kas teises voorus mitteosalemine on kindel lubadus, vastas presidendikandidaat keerutamisega.

Tegelikult oli Ivanišvili kalkulatsioon lihtne. Tundmatu juhtkandidaadiga valimisi ähvardas madal osalus ja kuidagi tuli inimesi ehmatada. Kasvõi sellise kummalise ähvardusega. Georgia regioonid on tuntud selle poolest, et nad on keskvõimu suhtes lojaalsed. Seega andis Ivanišvili neile selge signaali: tagage minu kandidaadile vähemalt 60-protsendiline toetus!

Üldiselt lubasid vähendatud volitustega presidendikandidaadid valijatele parajat jama. Margvelašvili pealubadus oli lõpetada kohabitatsioon ehk presidendi ja peaministri kuulumine erinevatesse leeridesse. Nino Burjanadze lubas samuti kohabitatsiooni lõppu, aga esitas ilmselt rikkaima kandidaadina niisama vasakpoolse programmi nagu kommunist Šalva Natelašvili. Laenutähtaegade kaheaastane ajatamine, maa müügi keelamine välismaalastele jms.

Aga Margvelašvili jutupaunas oli veel midagi, mis näiteks Balti saatusekaaslasi ärritab. Ta lubas rohkem Stalinit, mängides lihtsate grusiinide tunnetel. Paljude grusiinide jaoks oli ja on Stalin ikkagi „meist võrsunud" suurkuju ja sestap on kavas Goris maha võetud Stalini monumendi taaspüstitamine.

***

Valimispäeval olin Gori kandis ja Stalini muuseum jäi teele peale. Mitukümmend aastat muutumatuna püsinud peaekspositsioon on rusuv. Tuju tõstab üksnes Juku-Kalle Raidi paar tundi varem külalisteraamatusse kirjutatud sissekanne: „Minge pekki oma satraabiga!" Hoonest kõrval näidatakse museaalidena Stalini ema hütikest ja raudtee erivagunit, millega kõigepealt sõitis Nikolai II, siis Stalin.

Pärast rongiskäiku ei pea ma enam vastu ja küsin giidilt vene keelele üle minnes, miks pole kogu muuseumis ruumi jäetud tolle imetletava massimõrvari ohvritele. „Kas te siis esimesel korrusel ei käinud?" Ah nii, me läheme lätlanna Inesaga tagasi hoonesse ja kõnnime esimese korruse koridorid risti-põiki läbi, leides vaid hulga administratiivruume ja peldikud. Lõgistame tagajärjetult ka ühte sildita ust fuajees, kuni tuleb miilitsapoiss, kes meie järelpärimise peale just selle ukse avabki.

Satume pisikesse tuppa, mille seintel on paar ajaloosündmusi tutvustavat stendi. Et kuidas represseeriti Buhharin, Zinovjev ja Kamenev ning kuidas miljonid partei liikmed arreteeriti, suur osa tapeti ja pärast Stalinit rehabiliteeriti. Puhkeme lätlannaga selle peale justkui sobimatult naerma ja järeldame, et ju see tuba ongi ventiiliks neile, kes esitavad küsimuse, mille mina esitasin. Meiega üheaegselt ekskurseerinud jaapanlaste rühma siia ei toodud, nad poleks tollesse tuppa äragi mahtunud.

Stalini tagasitulekut kinnitab mõnikümmend sammu muuseumist linna peaväljaku suunas paigaldatud postament. Sellele peab peagi astuma suur Stalini monument, mis varem paiknes peaväljakul. Öeldagu mis iganes, aga minu jaoks on see koht ikka rohkem avaliku linnaruumi kui muuseumi osa. Ta ei naase siia mitte museaalina, vaid teatava kultusobjektina.

***

Jättes Stalini muuseumi ja „Georgia Unistuse" oma satraabiga, siirdusin koos Inesaga Gorist loodesse, tarastatava Lõuna-Osseetia kontrolljoone suunas, et vaadelda valimisi sealsetes külades. Inesa Libina-Egnere on muuseas Läti Seimi nooruke asespiiker, kunagine president Zatlersi õigusnõunik. Mul ei tule esialgu pähegi, et mõne tunni pärast pean toimima turvamehena, kes peab olema valmis kaitsma naaberriigi naispoliitikut uljaste džigittide eest.

Eelviimases jaoskonnas enne Osseetia „tara" tervitab sõbralikku Pribaltikat suur mehemürakas, valimiskomisjoni esimees. „Mu nimi on Avtandil," tutvustab ta ennast. „Teil on eepiline nimi," kiirustan mina oma väheseid kirjanduslikke teadmisi avaldama. „Jaa," kergitab ta uhkelt kulmu, „"Kangelane tiigrinahas", sealt see nimi tuleb, Avtandil on ka kangelane!"

Vahest just sellest rahvusliku eneseteadvuse puhangust innustatuna asub Avtandil Inesat küsitlema:

- „Kas sul mees on?" 

- „On küll, ma olen abielus."

- „Kas lapsi ka on?"

- „Ee-ei, ei ole veel."

Avtandil võtab selle teadmiseks ning paneb siis hoopis ägedama plaadi peale: „Aga kuidas sa ilma meheta siia tulid, kas meie kombeid ei tea või? Sinu-sugused tüdrukud röövitakse ära. No kõigepealt paneme peitu, siis mõni mees jätab endale. Valesti tegid, et ilma meheta siia tulid."

Inesa püüab küll naljaga kaasa minna, viidates mulle kui julgestajale, aga loen ta silmist, et Avtandili naljad on ammu üle piiri läinud. Õnneks eeposekangelane kohe siinsamas Seimi asespiikrit röövima ei hakka ja me teeme esimesel võimalusel sääred, et jõuda järgmisse, veel kaugemasse külla.

Sinna viib juba olematu tee, see on muust maailmast eraldatud kant. Kui häältelugemiseks läheb, siis tõttavad kohalikud vaatlejad komisjoniliikmetele appi ning saadavad korda palju paha, sokutades vahepeal sedeleid ühest hunnikust teise. Teeme Inesaga mu vaatlejakarjääri kohta pretsedenditult karmi järelduse: meie arvates tuleks selle jaoskonna hääled selguse saamiseks uuesti üle lugeda. Tõele au andes ei läinud me sinna häältelugemise ajaks mitte juhuslikult, me saime vihje.

***

Seevastu üldine pilt neist valimistest on hea ja väga hea. Välisvaatlejad jagavad pressikonverentsil kiitust. Nagu juba öeldud, võimu üleminek eelmiste parlamendivalimiste järel on käinud rahumeelselt, nüüdsed valimised olid vabad ja võistluslikud, nende läbiviimine heal tasemel. Oma tähelepanekuist lisan, et grusiinid on õppinud euroopalikke kombeid, näiteks tšatša (puskar - toim.) pakkumist välisvaatlejatele on jäänud palju vähemaks. Ametlikkust, asjalikkust ja rangeid protseduure on rohkem.

Kümne aasta jooksul on Georgia väga palju muutunud. Saakašvili ajalooliseks teeneks on maa toomine maailmakaardile ja euroopaliku perspektiivi avamine. Kõige kiuste. Ma ei peatu Vene-Georgia sõjal ja Saakašvili rollil selles. Lõpuks on Venemaa Georgiat survestanud ja ta territoriaalset terviklikkust ohustanud kogu aeg ja sõltumata sellest, mis on presidendi nimi.

Et Saakašvili presidendiks olekuga kaasnes veidrusi ja omavoli, on ka õige. Presidendi lähikond ei suutnud teda mõnegi hullu idee puhul tagasi hoida ning nii tehti grandioosseid ebapraktilisi otsuseid, nagu näiteks uue parlamendihoone püstitamine Kutaisi linnaserva põllule. Kui president tahab olla ühtaegu riigi peaarhitekt, siis kõneleb see autoritarismi ihalusest. Aga lõpuks on kõige olulisem see, et ta lahkus lavalt demokraadina.

Ahjaa, kõige ootamatum vangerdus on ju veel nimetamata. Pärast aasta kestnud karjääri peaministrina kavatseb kohe-kohe tagasi astuda ka Bidzina Ivanišvili. Nende ridade kirjutamise aegu sai selgeks, et teda hakkab asendama siseminister Irakli Garibašvili. Georgia on sisenemas ajastusse, kus mõlemad suured liidrid on lahkunud, aga samas on mõlemad oma kohalolekuga tajutavad. Jääb küsimus, kuidas suudetakse selles olukorras käituda ja kuidas tõestavad end uued liidrid?