Urmas Espenberg: euroliit on hambutu hiiglane, kes ei seisa eurooplaste huvide eest
Alates Külma sõja lõppemisest on olukord Euroopa poliitikas tunduvalt muutunud. Vana vaenlane Nõukogude Liit on kaardilt kadunud ja asendunud veidi leebema Venemaaga. Kommunismi ideoloogia pealetung ei ole seetõttu enam nii akuutne, kuigi tema varjud siin-seal inimeste mõttemaailmas siiski veel ringlevad. Euroopa ette on kerkinud hoopis teised, varjatumad ja seetõttu ohtlikumad probleemid.
Majanduse ja euroraha ebastabiilsus, Euroopa jõukuse vähenemine, migratsiooni teerull, radikaalfeminism, agressiivne islam, homoseksuaalsus, religiooni kadu, perekonna ja kultuuri allkäik. Eriti kurb on see, et neid asju eitatakse ja nendega ei tegeleta pea üldse.
Tükati on raske taibata, kelle jaoks eksisteerib või kelle huve teenib suur riikide moodustis nimega Euroopa Liit? Pehme jõud, hambutu hiiglane, mõttetu konglomeraat, mis ei suuda tegelikult vastu panna ei vene karule idast ega immigrantide hordidele lõunast. Kas tõesti esindab hiigelriik EL ka meie, tavaliste eurooplaste huve? Kahtlen selles väga. Kas pole mitte ehmatav tõdemus, aga just nii see paistab.
Võtke või Euroopa kollektiivsed juhtorganid: Europarlament ja Euroopa Komisjon. Need on väga kummalised kogud, millest asjasse mittepühendunul on raske midagi taibata. Toimuvad valimised, kõik justkui toimiks ja oleks demokraatlik, aga kui vastavad organid on lõpuks kokku pandud, tuleb sealt enamasti vaid tarbetut jura. Euroopa eliit, meie kontinenti juhtiv tuumik, kelle ja mille huve ta esindab? Euroopa rahvaste? Ei! Tundub hoopis, et millegi väga imaginaarse.
Otsused, mis tulevad Brüsselist, on kasulikud enamasti vähemustele. Euroopa juhtorganid oleks justkui mingi pankurite, liberaalide, vabamüürlaste, sotside, Aafrika põgenike, islami sõprade ning radikaalfeministide klubi sarnast. Mitte mingil juhul pole ju tegu tavalise valge heteroseksuaalse eurooplase huvide eest seisvate organitega. Vastupidi, kõikide vähemuste huve kaitstakse tavalise põliseurooplase arvelt, kes saab pidevalt vett ja vilet.
Euroopa tohututes juhtorganites ja võimukoridorides tegeleb hiiglaslik eurobürokraatide armee rahvaste raha laristades väga põhjalikult saja mitteolulise asjaga, jättes kõrvale kõik Euroopat tõepoolest põletavalt ohustavad probleemid nagu majanduse vähikäik, tööpuudus, elukalliduse kasv, kuritegevuse lokkamine, immigrantide ja islami pealetung, soorollide kadu, madal iive, kultuuri ja moraali allakäik. Kunagi sümpaatseina tundunud euroopalikud aated näivad olevat kuidagi imelikult kaldu ja äraspidised.
Demokraatia, nii uskumatu kui see esmapilgul ei tundu, omab teatud negatiivseid varjukülgi. "Euroaated" on nüüd toeks enamasti vähemustele nagu omasooiharad, immigrandid, põgenikud, rahvusvähemused, feministid ja paraku isegi kurikaelad, vene šovinistidest-riigipöörajatest Baltikumis ja SRÜ riikides rääkimata. Neid kõiki on vaja poputada, päästa, aidata. Naisi ja prostituute on vaja päästa koletute meeskodanike eest, homosid on vaja päästa kurjade heteroseksuaalide eest, musti ja värvilisi põgenikke ohtlike merelainete ja kurjade valgete inimeste eest, islamiste ateistide eest. Poola kaevureid ja Eesti vaeseid kliima soojenemise eest Aafrikas.
Ainult et, mis kuradi pärast seda tehakse? Varem või hiljem, kui see kaua kestab, tuleb ju hakata vastupidist tegema? Esimest korda on Euroopa ajaloos tekkinud unikaalne äraspidine seis, kus mitmesugused vähemused on demokraatia võimalusi kasutades suutnud end paljudes valdkondades enamuse üle kehtestada.
Finantsistid ja pankurid suunavad liikmesriikide majandusi, vanad liikmesriigid ahistavad Euroopa uustulnukaid, seksuaalvähemused määravad trende armastuse, seksi ja isegi abielu radadel, naised on haaramas juhtohje nii perekonnas kui ka ühiskonnaelu korraldamisel ning immigrandid kätte saamas pea samu õigusi kui põliselanikud. Terroristid hoiavad inimesi hirmul ning kurikaelad on haaranud võimu seaduslikkuse üle, sest siidikinnastes pole neid võimalik ümber kasvatada. Liigne tolerantsus soodustab karistamatuse tunnet.
Paljud ei saa aru, mis toimub ja kehitavad ükskõikselt õlgu. Vähemused kotivad hoogsalt enamust ning see näib paljudele normaalne ja koguni õilis. Parteid, kes seisavad traditsiooniliste väärtuste eest nagu rahvus, perekond, emakeel, kodumaa ja turvalisus, on tembeldatud äärmuslasteks ja need, kes toimetavad liberalistlikke sigadusi, omavad auväärset tiitlit: demokraatlikud erakonnad, kes esindavad rahva huve. Kahjuks peaks asi olema vastupidi. Euroopa võimuringkondades ringlevad juba uued direktiivid, kuidas teistimõtlejaid suukorvistada ja nende tegusid isegi kriminaliseerida! Kreekas on rahvuslik erakond juba kohtupingis.
Tagajärgedele ei mõelda. Riik ja valitsused tehku, mis peab - selleks nad ju valiti! Valitsejad ei täida enam ammu oma valijate soove vaid pagan teab kelle kiikse ja direktiive. Individualism ruulib ja võõrandumine on kõrge. Rikkad naudivad oma elu ja vaesed tegelevad ellujäämisega. Näib, et süsteem õõnestab ja hävitab ennast ise, sisemiselt. Kui kaks esimest korda pidi Euroopa end äärepealt hukutama sõdade abil, siis nüüd muutub ohtlikuks traditsiooniliste tõdede, väärtuste ja normide pea peale pööramine, pidepunktide kadu ja võõrandumine. See teeb Vana Maailma väga haavatavaks ka välise ohu poolt.
Rikkused ja heaolu, mida Euroopa aastasadu asumaid koloniseerides kogus, kipub otsa saama. Ränkraske sotsiaalse heaolu süsteem, millest elavad nii oma nõrgemad kui ka endistest asumaadest pärit puukimmigrandid, ähvardab peagi kokku variseda. Karmavõlg kummitab. Näib, et Euroopa on lootusetult vanaks jäänud ja valmistub hääbuma.
Kliima ja loodusvarade poolest pole Euroopa kunagi kuigi atraktiivne olnud, nüüd liitub sellega veel sotsiaalne katastroof. Head ideed on otsas ja neid tuleb aina pingsamalt juurde leiutada. Uued asjad kipuvad olema aina totramad, alates feministlikest kvootidest, soorollide kaotamisest või siidikinnastes immigratsioonipoliitikast. Türgi või Venemaa kaasamise mõte on samuti prognoosimatu. Euroopas ei ole kahjuks hetkel ühtegi tarka ja visiooniga karsimaatilist juhti, kes suudaks pea alaspidi kontinendi uuesti õiget pidi toimima panna.
Kauaks seda kõike veel jätkub, ei tea päris täpselt keegi. Millal Euroopa hakkab seisma tavalise Euroopa enamuse huvide eest? Või kas üldse enam hakkab? Ka enamuse kannatus võib lõpuks katkeda, kuid äkki on siis juba lootusetult hilja?
