Reformierakondlane: võimalik, et erakonnad peabki laiali saatma
Vehkides peale võitlust veel korraks rusikatega, tahaksin kõigi sündinud koalitsioonide taustal lihtsat inimlikku tõde meelde tuletada: kaalul on rahvuslik eneseusk ja elujõud, nüüd on leiba ja tsirkust ootava rahva leiva tagamise aeg. Tsirkust sai valimiste puhul küll.
Valimisi on vaja, et teada saada rahva poliitiliste eelistuste tegelik hetkeseis, mis võimaldaks erinevate vajaduste arvestamist kohaliku võimu teostamisel. Eestis kiputakse demokraatiat mõistma kui enamuse diktatuuri vähemuse üle - ei mõelda sellele, et valijate ootusi täidavad nii koalitsioon kui opositsioon. Koalitsioon on alati süüdi ja opositsioon kangelaslik, teate küll.
Valijal on alati õigus. Tema hääl jääb sellele, kelle poolt ta on selle andnud - keda ta usub oma huve kõige paremini esindavat. Julgen väita, et Eestis on umbes 270 000 valijat, kes suudavad koguni sõnumitoojate loosungid summade ja tegelike loosungite keelde tõlkida ega lange tühikargajatest lubajate ohvriks, sest nad saavad aru, et riigi rahakoti suurus ei sõltu poliitikute valimislubaduste suurusest. Tõsi küll, kampaaniaaegne tilulilu tuhmistas ja juhmistas meid kõiki, ent päris pimedusega ta meid vast ikka ei löönud.
Tallinna valimistulemused ei näidanud Savisaare-Krossi sisulist debatti, kuid näitasid, kuidas hääbuv erakond IRL on võimalik fööniksina tuhast tõsta ning tõestasid taaskord ilmekalt, et kuna eestlaste ja venekeelse elanikkonna poliitilised valikud on erinevad, siis ei õnnestu koguni presidendi hukkamõistu pälvinud tsaari-laadsel moodustisel end oma maitsetu priiskamisega põhja lasta. Miks? Sest järjest süveneb sotsiaalne – aga ilmselt ka hariduslik-tunnetuslik - ebavõrdsus eestlaste ja vene keelt kõnelevate inimeste vahel.
On mõistetud vääriti ühiskonda sulandumist. Me ei saa vene rahvuse erinevust – nagu ka okupantide järeltulijaid endidki - kõrvaldada, vaid me peame nende mõttemaailma mõistma ja aktsepteerima. Muidu on siin riigis elamine talumatult vastik, kui mitte võimatu.
Julgen väita, et hiljutistel valimistel valiti Tallinnas ühte poliitikut selleks, et võimule ei saaks teine, seega ei valitud kellegi poolt, vaid valiti kellegi vastu ja jõujooned pandi jooksma mööda rahvust. Venekeelse elanikkonna sotsiaalmajanduslik positsioon on nõrk ja neil on hirm oma kultuuriliste väärtuste püsimajäämise pärast Eestis. Kui vene inimene ei tunne ennast ühiskonna võrdväärse liikmena, siis ei ole tal ka motivatsiooni siduda oma tulevikku selle ühiskonnaga – konstruktiivses mõttes. Ning me ei saa enda kõrval paratamatult elavast rahvast endale liitlast.
See puudutab eriti vene noori, kes soovivad eesti keele õppimise asemel hoopis Eestist lahkuda. Edasi veel lääne poole.
Asi pole nomaadide vallutajageenides, vaid ellujäämise instinktis. Seega on lõimumine väljakutse kogu ühiskonnale, mis algab väikestest igapäevatoimingutest. "Räägi inimesega inimese keeles" - ja seda on Savisaar ülimalt oskuslikult Tallinnas teinud. Ta on tänu headele nõunikutele kasutanud ära hõreda olukorra. Mitte et eestivenelastel oleks Edgari vastu lausa religioossed tunded, mida ei saa ratsionaalsete argumentidega murda. Saab küll, kui selleks on soov.
Kuid naiivne on loota, et vene valija ise eestikeelsesse inforuumi siseneb ja siis nagu iseenesest eestlaste sõnumitest hakkab osa saama. Ei aita sellele kaasa Randpere linnarinnad, Krossi kopterid ega vahtplastist Ülemiste vanakesedki. Selleks tuleb ikka eestlastel endil käesirutamise vaeva näha. Nüüd on selge, et okupatsioonist siia jäänuid ei saa ignoreerida. Tuleb meeldida. Soovitavalt vastastikku.
Poliitik peab teatavasti massidele meeldima. Mass koosneb inimestest ning poliitiku ülesanne on olla iga inimese meelelahutaja ja rahustaja ning ühtlasi peab rahvajuht tajuma laiemaid sotsiaalseid tellimusi. Enamasti muudab ta need populistlikult müüdavaiks. Ja nii ongi kujunenud Edgarist Jumala asemik Tallinnnas, Lasnamäelastele aga lausa pühak. Poliitika on kompromisside kunst. Erinevalt matemaatikast ei ole poliitilisel ülesandel ühte ainuõiget lahendust. Lahendus saabki selguda erinevate huvigruppide arutelude käigus, juhul kui poliitik kuulab kedagi peale iseenda.
Inimesed on väsinud poliitikast ja poliitikutest ja selle ümber toimuvast. On tajuda pettumust ja käegalöömist. Palju on kriitikat ja negatiivset suhtumist, sest me vajame tõepoolest lõpuks ometi tõeliselt teenivaid ja suure südamega rahva juhte. Vajame usku, lootust ja armastust nende sõnade kõige autentsemal viisil. Eesti ühiskond vajab ülitõsist taastumist ja radikaalset ravi, midagi täiesti uut ja usaldusväärset – reformatsiooni näiteks. Võimalik, et tõesti kõigi erakondade laialisaatmist, puhtalt lehelt, inimestena – mitte funktsionääride ja partei-genossedena – otsast alustamist.
Õnneks on veel inimesi ja gruppe, kes on jäänud raha ja võimu poolt rikkumata, kellel on ühine maailmapilt ja väärtused. Õieti mitte veel, vaid juba, taas, lõpuks ometi. Uue ajastu inimesed. Nende hääl on praegu nagu hüüdja hääl kõrbes – neid lintšitakse ja summutatakse kuni võimalik, ent mitte enam kaua. Ja päike tõuseb...
