Riigikontrolöri kriitiline kõne: riigi edu pole jõudnud inimeseni, Eesti tervishoiusüsteemi ei ole kestlik ning elanikkond vananeb

Riigikontrolör Alar Karis esines täna riigikogus ettekandega, milles käsitleb riigikontrolli ülevaadet riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2012. aastal. Oma kõnes tõi Karis välja mitmeid kriitilisi märkusi riigi olukorrast ja selle tulevikust.

Avaldame Karise kõne järgnevalt täismahus:

Lugupeetud juhataja, head Riigikogu liikmed!

Mul on hea meel olla esimest korda riigikontrolörina teie ees Riigikontrolli aastaraporti esitamise puhul. Tänan teid võimaluse eest rõhutada üle minu olulisemad sõnumid, mis puudutavad Eesti riigi arengu ja majanduse probleeme, aga ka võimalikke lahendusi.

Kõigepealt siiski paar sõna meenutuseks, millistest dokumentidest jutt käib.

Siit puldist äsja lahkunud rahandusminister esitles teile riigi 2012. aasta majandusaasta koondaruannet, mille kohta käib omakorda Riigikontrolli auditiaruanne. See on see siniste kaantega aruanne, mis on teile välja jagatud.

Minu põhiline jutt lähtub aga ühest teisest raportist, mis on samuti teie laual, kuid see on punaste kaantega. Mis on nende erinevus?

Laias laastus – siniste kaantega auditiaruanne käsitleb riigi raamatupidamist ja tehingute seaduslikkust, punaste kaantega ülevaade räägib aga nendest Eesti majanduse, rahanduse ja halduse probleemidest, mis mõjutavad iga kodaniku ja terve riigi käikäiku, meie tulevikku.

Alustan siniste kaantega aruandest. Võin kinnitada, et riigi arvepidamine on heas korras ja valitsus on kasutanud maksumaksja raha seaduslikult. Enamasti.

Üksikuid probleeme muidugi leidub ja mõnedki neist on püsinud aastast aastasse, kuid suures plaanis on asjad korras. Selle tõdemusega võiksin oma sõnavõtu lõpetada ja tunda rõõmu riigi raamatupidamise hea taseme üle, kuid see oleks kergema vastupanu teed minek.

Peaksime Eesti riigi kestlikkuse nimel vaatama, mida me tegelikult peaksime tegema, mida võime tegemata jätta ning mida saaksime teha teisiti, otsides julgeid ja originaalseid, kuid samas mõistlikke ja töötavaid lahendusi.

Reaalsus sunnib meid keskenduma ainult kõige olulisemale. Ka Riigikontrollis. Ja ma alustaksingi sealt.

Praegu teeb Riigikontroll riigieelarve seadusest lähtuvalt igal aastal 16 identse ulatusega finantsauditit ministeeriumides, Riigikantseleis ja põhiseaduslikes institutsioonides. Lisaks korraldame riigi majandusaasta koondaruande auditi, milles püüame üldistada probleeme, mida ministeeriumides oleme tuvastanud.

Viimase kümne aasta kogemus on Riigikontrollile näidanud, et ministeeriumide raamatupidamise aruannete kinnitamine valitsuse istungil on pelgalt formaalsus. Julgen väita, et ministrid ei kasuta ega vaja neid aruandeid otsuste tegemisel.

Ja teisi olulisi riigisiseseid infotarbijaid ministeeriumide raamatupidamise aastaaruannetel peale Riigikontrolli ei ole.

Kuna neil aruannetel ei ole tarbijaid, siis on vähe tarbijaid ka Riigikontrolli finantsauditi aruannetes antavatel hinnangutel ministeeriumide raamatupidamise aruande õigsuse kohta.

Teiste sõnadega – täna kehtiv seadus paneb meid aasta-aastalt tootma kaupa, millel ei ole kuigivõrd ostjaid.

Sellest tulenevalt teeb Riigikontroll ettepaneku kaotada ära üksikute ministeeriumide ja põhiseaduslike institutsioonide raamatupidamise aastaaruanded, kuid jätta alles riigi koondaruanne.

See hoiaks kokku inimeste tööaega ja ressurssi, mis kulub aruannete kokkupanemisele ministeeriumides ning kontrollimisele riigikontrollis.

See võimaldaks suunata Riigikontrolli ressursid ümber nende finantsteemade peale, mis rohkem tähelepanu vajavad.

Loomulikult peab ka edaspidi säilima ministeeriumides juhtimisotsusteks vajalik finantsinfo ja ministeeriumid peavad ka edaspidi avalikustama infot riigieelarve täitmise kohta.

Samuti on riigi seisukohalt oluline ministeeriumide igakuuline finantsinfo, mis esitatakse Rahandusministeeriumile ja mis on sisendiks nii riigi koondaruande kui ka riigi rahandusstatistika koostamisele.

Kvaliteetne riigi rahandusstatistika võimaldab omakorda analüüsida ja hinnata rahanduspoliitilisi otsuseid, võrrelda riiki teiste riikidega ja tuua välja riigi rahandusseisu muutused ajas.

Riigisiseselt on rahandusstatistika otseselt seotud majandusprognooside koostamisega ja seeläbi riigieelarve protsessiga.

Riigiväliselt on rahandusstatistikal mõju Eesti reitingutele ja seeläbi valitsussektori laenuintressidele.

Riigikontrolli finantsauditite keskendumist riigi rahandusstatistikas kasutatava finantsinfo õigsusele toetavad ka Euroopa Liidu arengusuundumused.

Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon ja Eurostat on näidanud järjest suuremat initsiatiivi, et tagada liikmesriikide korrektne ja õigeaegne rahandusstatistika.

Riigikontroll on juba alustanud finantsauditi korralduse muutmist, kuid muudatuse ellurakendamine tähendab ka seaduste ülevaatamist ja seega koostööd Rahandusministeeriumiga ning arutelusid Riigikogu komisjonidega.

Loodan, et teil ja Rahandusministeeriumil on soovi uuendustega kaasa tulla.

Ja lõpetuseks veelkord selle siniste kaantega aruande teemal …Täna on 6. november 2013, 2014. aasta eelarve on läbinud esimese lugemise. Ja samas on täna teie ees aruanne 2012. aasta kohta.

Seega kerkib küsimus – kas Riigikogul on selle infoga võimalik praegu midagi kasulikku peale hakata? Ega vist. Näiteks Rootsis esitatakse oma riigi finantsaruanne koos kõrgeima kontrolliasutuse raportiga parlamendile juba aprillis.

Pealegi on koondaruandes toodud eelarve täitmise aruanne esitatud nii, et selle mõistmiseks on vaja eriteadmisi.

Minu teada on Riigikontroll aastaid sellele tähelepanu juhtinud, kuid areng on olnud kohati pigem vastupidine – see finantsaruanne on muutunud veelgi tehnilisemaks ja tavakodanikule arusaamatumaks.

Eelarve täitmise aruande esitusviis on aastast aastasse muutunud ega võimalda lugejal jälgida, milline on olnud riigi eelarve kasutuse dünaamika. Neile probleemidele on pühendatud ka meie punaste kaantega aruandes terve peatükk.

Siin tuleks võtta ette olulised muutused – riigi majandusaasta koondaruandes on vaja senisest rohkem ja oluliselt selgemalt esitada infot eelarveraha eest ellu viidud tegevuste kohta.

Öelda, milleks antud raha kulutati ja mida selle eest saavutati. Ja ka seda, mis jäi saavutamata ja miks.

Ja selle info esitamine Riigikogule tuleks tuua siit hilissügisest kevadesse. On raske uskuda, et meie, eesrindlik e-riik, seda ei suuda.

Head kuulajad,

Nüüd siis sellest punaste kaantega ülevaatest, mis on teie laual.

Kevadel, kui olin siinsamas riigikontrolöri kandidaadina, rõhutasin teie ees kõneldes, et Riigikontroll peaks vaatama minevikku sedavõrd, kui see on vajalik tulevikku suunatud otsuste tegemiseks.

Riigikontrolli tänavune aastaraport on koostatud just seda toonast mõtet silmas pidades. See räägib palju kallimast riigi varast, kui nõuetekohaselt soetatud ja säilitatud sidetehnika või masinapark.

See kõneleb Eesti riigi ja inimeste käekäigust majanduse ja riigi rahanduse oleviku ja tulevikusuundumuste valguses. Vaatame kas või menetluses olevat järgmise aasta riigieelarve eelnõu.

Valitsus on eelarveplaani iseloomustanud paljude heade sõnadega ja mul ei ole põhjust kahelda valitsuse väidete õigsuses.

Küllap tuleb lubatud penisoni- ja toimetulekutoetuse tõus, küllap suurenevad õpetajate ja politseinike palgad ning küllap kasvavad riigieelarve tulud.

Kindlasti on mul selle üle hea meel nii riigikontrolöri ameti pidajana kui ka riigikodanikuna. Võrreldes saatusekaaslastega on meil läinud ju väga hästi, neist ehk kõige pareminigi.

Aga millised on need Eesti elu näitajad, graafikud ja mõõdikud, mida valitsus eraldi ei rõhuta? Kui riigijuhid ütlevad, et Eesti majandus ja rahandus on suurest majanduskriisist hästi välja tulnud, siis kas see edu on jõudnud ka Eesti inimesteni?

Kui eesmärgiks on olnud, et inimeste jõukus kasvab ja läheneb keskmise eurooplase omale, siis kas see on sündinud? Kui head on meie inimeste eneseteostusvõimalused? Ja mis siis ikkagi ootab meid ees juba lähikümnendil?

Riigikontroll on püüdnud tänavuses aastaraportis neid küsimusi analüüsida. Kahtlemata ei pretendeeri meie hinnangud lõplikule tõele. Küll aga pakume Riigikogule kõrvalpilku meie riigi majanduse ja halduse tugevatest külgedest ning väljakutsetest, et aidata teil langetada kaalutud otsuseid. Just teil, sest teie kui valitute käes on õigus otsustada.

Nagu hästi teate, pole rohkem kui viis aastat tagasi alanud finantskriis paljude riikide jaoks sugugi veel minevik. Jätkuvalt otsitakse Euroopas ja kogu maailmas lahendusi, kuidas tulla toime suure võlakoormaga, anda seejuures majandusele jätkusuutlik hoog ning vältida langust inimeste heaolus.

Eesti riigi rahanduse n-ö suured näitajad teevad ilmselt kadedaks nii mõnegi riigi rahandusministri. Me oleme Euroopast vaadates kriisist hästi välja tulnud, majanduses loodu ületab buumiaja toodangumahte ja ekspordinäitajad on rekordilised.

Seega on paslik küsida, kas ka Eesti inimese eluolu on võrreldes muu Euroopaga märgatavalt paranenud. Meie ülevaatest saate sel teemal ohtralt infot, võrdlusi, graafikuid.

Eesti inimeste toimetulekut analüüsides ilmneb paraku, et hoolimata riigi rahandusele ja majandusele omistatud edust ning rahvusvahelisest tunnustusest ei ole see edu mitmeski mõttes paljude Eesti inimesteni jõudnud.

Jah, rahvusvaheline statistika näitab, et meie inimeste ostujõud on enam-vähem samal tasemel mis kuus aastat tagasi. Seevastu hinnad on kasvanud viimastel aastatel Euroopa keskmisest tunduvalt kiiremini. Kokkuvõtvalt – kui Eesti hinnad on Euroopa keskmisele kiiresti järele jõudnud, siis eestlase ostujõud mitte.

Samalaadsed mured on meil ka riigisiseselt. Harjumaa on ainus maakond, kus inimesed saavad Eesti keskmisest kõrgemat palka. Harjumaa on ainus maakond, kus SKT elaniku kohta ületab Eesti keskmise.

Ja Harjumaa on maakond, kus tegutseb 62% Eesti kõikidest aktiivsetest ettevõtetest. Ning Harjumaa on see maakond, kus luuakse kaks kolmandikku Eesti ekspordist.

Regionaalsed erinevused sissetulekutes tähendavad ka suuri erinevusi inimeste toimetulekus.

Vaesuses elavate inimeste hulk on piirkonniti väga erinev. Kui Harjumaal elas 2011. aasta seisuga suhtelises vaesuses ca 10% elanikkonnast, siis Kirde-Eestis 30%. Neljas Eesti maakonnas elab suhtelises vaesuses veerand või rohkem inimestest.

Lugupeetud Riigikogu,

Ühiskonnas on üha enam tajutav ootus, et majanduskriisi rängimal ajal ilmutatud kannatlikkus ja kasinus konverteeritaks käegakatsutavaks elujärje paranemiseks, ja seda mitte ebamäärases kauges tulevikus, vaid lähiaastatel.

Peab aga nentima, et riigi olukorra hüppelist paranemist on ka kaugemas tulevikus keeruline näha.

Pigem seab tööinimeste lahkumine ning rahvastiku vähenemine ja vananemine Eesti arenguteele täiendavaid väljakutseid ja riske. Seda nii kohaliku kogukonna kui ka riigivõimu tasandil. Vaatame neid väljakutseid lähemalt.

Eesti majanduse hoog on hakanud käesoleval aastal raugema, kasvades esimesel poolaastal veidi üle ühe protsendi.

Ka juhul, kui Eesti majanduskasv järgmistel aastatel hoogustub ja riigi tulud suurenevad paari protsendi võrra aastas, nagu kavandatud, on Eesti riigi rahanduses mitu riski, mis võivad meie kestlikku arengut pärssida.

Esmalt – enamik riigi tulusid on ette broneeritud. Valdav osa riigieelarve kuludest on sellised, mis on seadusega ette määratud või muul moel fikseeritud. Need on kulud, mida riik peab rahastama oma kohustuste täitmiseks ning mis üldjuhul ei toeta riigi konkurentsivõimet.

Selliste fikseeritud kulude osakaal on riigieelarves pidevalt kasvanud, on kasvanud kiiremini kui riigi tulud ning jätkavad suurenemist Rahandusministeeriumi hinnangul ka edaspidi.

Kui sel aastal võtavad fikseeritud kulud riigieelarvest 74%, siis aastal 2017 juba 77%.

Fikseeritud kuludest suurima osa moodustavad sotsiaalkulud ehk raha, mis läheb pensionide, ravikindlustuse, peretoetuste jms tarvis ning mis võtavad riigieelarvest juba pea poole.

See ei tähenda, et me teiste Euroopa riikidega võrreldes rohkem kulutame. Pigem vastupidi – Eestis on sotsiaaltoetused kaks korda Euroopa Liidu keskmisest väiksemad. Sotsiaalkaitse kulutuste osatähtsus SKT-st on Euroopa Liidus Eestist väiksem veel vaid Rumeenias, Bulgaarias ja Lätis.

Ometi on isegi muu Euroopaga võrreldes madalad sotsiaalkulud Eesti riigieelarvele suureks koormaks. Pensionid on kasvanud viie aastaga mõned kümned eurod, kuid sotsiaalmaksu laekumisest nende maksmiseks ei piisa. Igal aastal tuleb sotsiaalkulude tarbeks kasutada järjest rohkem muid riigi tulusid.

Kui käesoleval aastal pidi riik pelgalt pensionide maksmiseks leidma muudest tuludest juurde ca 370 miljonit eurot, siis aastal 2017 tuleb selleks leida juba ca 500 miljonit.

Uuringute järgi ei ole Eesti pensionikindlustuse süsteem praegusel kujul jätkusuutlik. Rahvastiku vananemise ja majanduskriisi mõjude leevendamiseks on mitmed riigid kasutusele võtnud automaatsed kohandumis-mehhanismid.

Selle pika termini taga peitub võimalus kohandada pensionisüsteemi vastavalt rahvastikuprotsesside näitajatele, mitte poliitilistele teguritele. Sarnase mehhanismi sobivust Eestile hindame käimasolevas auditis ja kavatseme soovitustega peatselt Riigikogusse tulla.

Ka ei pea analüütikud kestlikuks ka Eesti tervishoiusüsteemi. Tervishoiukulud on samuti aasta-aastalt kasvanud, olles riigieelarve üheks suuremaks kuluartikliks, kuid arstiabi kättesaadavus on vaatamata sellele halvenenud.

Riigi sotsiaalkulude kasvav puudujääk tähendab, et riigi teised tegevusvaldkonnad peavad ajama läbi õhema rahakotiga või lootma Euroopa Liidu abirahale.

Rahandusministeeriumi prognoos näitab, et Euroopa Liidu toetusteta saaksid aastal 2016 pea kõik riigi tegevusvaldkonnad, välja arvatud sotsiaalvaldkond, vähem raha kui käesoleval, 2013. aastal.

Ilmekas näide on riigi investeeringutega toimuv. Valitsemisalade investeeringud riigieelarvest koos eurorahaga vähenevad 2015. aastaks võrreldes käesoleva aastaga ligemale kaks korda: laias laastus 670 miljonilt 300 miljoni euroni.

Vähenemise taga on asjaolu, et alates võimalusest kasutada Euroopa Liidu toetusi, on Eesti teinud oma investeeringud valdavalt eurorahast. Perioodil 2008–2013 on riigieelarvest tehtud investeeringuid 4,2 miljardi euro ulatuses, millest 70% tuli Euroopa Liidult.

Märkimisväärne on, et aastal 2012 suunas Eesti riik omatuludest investeeringuteks neli korda vähem raha kui sügaval kriisiaastal 2009.

Sõltudes investeeringute puhul suuresti eurorahast, kujunes Eestis olukord, kus osas riigi arengukavadest ei keskendutud mitte valdkonna terviklikule arendamisele, vaid probleemidele, mida oli võimalik lahendada Euroopa Liidu tõukefondide abiga.

Kas seda kõike ka tegelikkuses vaja oli? Kas oleksime kõike seda teinud, kui me oleks selle pidanud maksma n-ö oma rahast?

Austatud kuulajad

On ammu teada, et Eesti on ka üks kiiremini väheneva ja vananeva rahvastikuga riik Euroopas. Pärast iseseisvuse taastamist on loomulik iive olnud positiivne vaid ühel aastal.

Alates 2016. aastast hakkab Eesti tööhõive paratamatult langema, sest tööjõuturule siseneb viiendiku võrra vähem inimesi, kui sealt vanuse tõttu lahkub. Suureneb töötava rahvastiku koormus mittetöötavate inimeste ülalpidamisel.

Rahvastiku vähenemine ja vananemine toob kaasa lisaraskusi riigi majandusele ja rahandusele. Ettevõtjad peavad teenima endale ja riigile tulu vähemate töökätega. Samal ajal suureneb surve riigieelarve kulude, eelkõige sotsiaalkulude kasvuks.

Meie ees seisab küsimus, kust saada raha riigi pidamiseks 10, 20 ja 30 aasta pärast. Millist avalikke ülesandeid täitvat ja teenuseid pakkuvat riiki suudavad meie vähenevad töökäed ülal pidada? Küsimus on ka, kuidas tekitada riigieelarvesse juurde n-ö uut raha, millega riiki arendada.

Sarnaselt keskvõimuga on probleemide ees kohalikud omavalitsused. Eesti omavalitsuste praeguse rahastamissüsteemi tõttu on omavalitsused rahvastikumuutuste suhtes haavatavamad kui riigi ehk keskvalitsuse tasand.

Seda näitab ilmekalt riigi ja omavalitsuste tulude juurdekasvu võrdlus. Kui riigi tulud on kümne aastaga kolmekordistunud, siis omavalitsuste tulud on kahekordistunud. Kasvutempo erinevus suureneb Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt ka edaspidi.

Kui näiteks analüüsida tulude muutust omavalitsuste asukoha järgi, selgub, et kuigi omavalitsuste kogutulud olid 2012. aastal võrreldes 2007. aastaga ehk buumi ajaga keskmiselt 11% suuremad, siis kasvanud on vaid maakonnakeskuste ja neid ümbritsevate omavalitsuste tulud. Kõigi ülejäänud omavalitsuste tulud on järjepanu vähenenud.

Tuleb ühtlasi tähele panna, et Eesti on piirkonniti liiga ebaühtlane, et me võiks tugineda vaid keskmistele näitajatele.

Ma olen kuulnud öeldavat, et kohalikud omavalitsused on oma arengus riigist ehk keskvalitsusest kümme aastat maas. Julgen väita, et omavalitsused on kümmekond aastat riigi arengusuundumustest hoopis ees.

Pean silmas, et see, mis toimub praegu maapiirkondade elanikkonnaga, kuidas inimesed paremate eneseteostusvõimaluste pärast linnadesse või välismaale liiguvad, võib lähitulevikus tabada ka Tallinna, Tartut, riiki tervikuna.

Ühest küljest ei näe ma midagi traagilist selles, et paljud inimesed on leidnud töö ja võimaluse end teostada välismaal.

Vastupidi, n-ö väljas käimine ja elamine annab uusi kogemusi, uusi oskusi, aitab avaramalt maailma näha.

Kuid teisalt – kas oleme teinud kõik, et välismaale siirdunud sooviksid siia aastate pärast tagasi pöörduda? Ja kas meie elukeskkond, riigi toimimine ja ühiskonna hoiakud on sellised, et siia tagasi tuldaks? Et neid inimesi, olgu nad siis ehitajad, arstid või teadlased, oodataks ja hinnataks?

Et neil oleks oma võõrsil õpitud uute oskuste ja teadmistega siin ka midagi peale hakata? Sellise keskkonna loomine näib praegu edenevat visalt.

Head kuulajad

Peame juba täna teadvustama, et riik ei suuda lähitulevikus kõiki teenuseid ja avalikke hüvesid nüüdses mahus pakkuda.

Kuna aga enamiku teenuseid ja avalikke hüvesid saab inimene praegu kohaliku omavalitsuse kaudu, siis on otsustamise puhul oluline vaadelda riigi ja omavalitsuse ülesannete ja kulude-tulude ning teenuste paletti terviklikult ja koostoimes.

Paraku ei ole riik aastaid soovinud tegeleda kohalike omavalitsuste olemuslike probleemide lahendamisega ja on jätnud tegemata otsused, mida keegi teine teha ei saa.

Arutusel olev nn tõmbekeskuste Eesti on praeguse olukorraga võrreldes küll samm edasi, kuid mul on pigem tunne, et see kava oleks toiminud ehk veel 15–20 aastat tagasi.

Praegu on olukord juba sedavõrd muutunud, et vaja oleks tunduvalt realistlikumat ehk radikaalsemat lähenemist. Vaadake ka meie ülevaates olevat kaarti, meil ei maksa teha endale illusioone ei Eesti omavalitsuste majandusliku ega muu toimimisvõimekuse kohta, eriti tulevikus.

Vaja oleks ennekõike selgust, milline on mõistlik ja reaalsest suutlikkusest lähtuv tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse vahekord Eesti riigis. Kui kõrgeid ja pakse müüre me riigi ja omavalitsuste vahele ehitame ja kui keeruliseks me kogu selle süsteemi ajame? Ja kas see üldse on mõttekas?

Millise suuruse, ülesannetega ja võimekusega üksus suudab ka tegelikkuses, olemuslikult, omavalitsuslikku rolli täita nii väikeses riigis, kus ka asustus on hõre ja äärmiselt ebaühtlane?

15 suuremas omavalitsuses elab umbes 63 protsenti kõigist Eesti inimestest.

Ja ülejäänud 37 protsenti pihustub 200 omavalitsuse vahel. 39 omavalitsuses elab miljon inimest kogu meie 1,3 miljonist.

Reaalsest elust lähtudes peab ka otsustama, milliseid ümberkorraldusi on vaja teha riigivalitsemises laiemalt. Suurte kuluvaldkondade reformid ning pakutavad teenused tuleb kokku leppida koos omavalitsuste reformiga.

Kui riigi ja omavalitsuste vahekord on reaalse võimekuse alusel paika pandud, saab ka selgeks, millised on omavalitsuste endi ülesanded ja millised riiklikud ülesanded, mida nad täidavad. Praegu on see ebamäärane.

Peab saama selgeks, millised on tulevikus omavalitsuste funktsioonid ja eelarve nende täitmiseks. Ilmselt on rahaküsimus ka peamine, miks valitsus on sedavõrd tõrges omavalitsuste rahastamise ja ka täidetavate ülesannete teemat avama. Ega keskvalitsus ole ju huvitatud sellest, et omavalitsused saaksid aluse esitada riigile arveid riiklike ülesannete täitmise eest, mida neile praegu ei hüvitata.

Pean selle omavalitsuse rahakasutuse, rahastamise piisavuse ja ülesannete täitmise juures puudutama veel üht olulist aspekti.

Nimelt – Eesti riigis pole kedagi, kelle ülesanne on anda Riigikogule ja avalikkusele infot kohalike omavalitsuste rahakasutuse mõistlikkuse kohta. Riigikontroll on valmis seda infot andma, kui Riigikogu nii otsustab. Olen seisukohal, et see ei riku kuidagi kohaliku omavalitsuse autonoomiat, eelkõige seetõttu, et Riigikontrollil pole mingit õigust kellelegi midagi ette kirjutada, kedagi midagi tegema kohustada.

Kõik, mida ütleme, on meie sõltumatu kõrvaltvaade, soovitus. Nii Riigikogu, valitsus, avalikkus kui ka kohalikud omavalitsused teevad oma otsused ise ja Riigikontroll ei sekku sellesse ega saagi sekkuda.

Samas on raha, mida Eesti riigis kasutatakse, meie kõigi ühine raha. Seetõttu palun Riigikogul ja kohalikel volikogudel kaaluda, kas parlament ja ka volikogud soovivad saada Riigikontrollilt tagasisidet ka omavalitsuste rahakasutuse mõistlikkuse kohta.

Head Riigikogu liikmed!

Iseseisvuse taastanud Eestit on ehitatud nüüd juba üle paarikümne aasta. Otsuseid on tulnud tihtipeale teha kiiresti, kulutamata liiga palju aega võimalike mõjude hindamisele, laiapõhjalistele aruteludele.

Mitte alati pole olnud, eriti viimaste aastate jooksul, nende kiirete ja korralikult läbi mõtlemata otsuste taga väline surve, vaid sageli ka soovimatus või oskamatus süveneda. Need asjaolud on omakorda jätnud jälje otsuste kvaliteedile ja ettevalmistatusele.

Terviklikku ja süsteemset kava Eesti elu edendamiseks pole olnud. Pigem on lahendatud üksikküsimusi, mida elu on dikteerinud. Ka see on olnud muidugi vajalik.

Eesti ees seisvad demograafilised ja muud probleemid sunnivad aga riigi arengut terviklikult planeerima ning oma võimalusi kriitiliselt hindama. Selleks tuleb vaadata iseendale ausalt näkku ja vastata küsimusele, milliseid kohustusi pikemas perspektiivis suudab Eesti riik kanda. Küsimus ei ole enam, kas me suudame samamoodi jätkata. Oluline on, et me ei venitaks võimalike valikute ja otsuste tegemisega ajani, mil meil pole võimalik isevoolu kulgevaid protsesse mõjutada.

Need Eesti arengu väljakutsed, mis on juba täna teravad, kuid mis süvenevad lähiaastatel hüppeliselt, on teile kõigile teada. Kindlasti ei olnud mu jutus midagi uut võimulolijatele.

Kui otsida, siis leiab viimasel paaril aastal valitsuse koostatud analüüsidest juba üsna avameelseid hinnanguid Eesti praegustele probleemidele ja tulevikuriskidele. Paljud Riigikontrolli aastaraporti kriitilisena tunduvad pealkirjad on võetud otsekui valitsuse enda koostatud materjalidest.

Lugege näiteks Rahandusministeeriumi koostatud partnerluslepet, mida Euroopa Komisjon nõuab meilt järgmise perioodi Euroopa Liidu toetuste kasutamise eeldusena.

Aga paber on kõigest paber ja meie kestlik areng ei saa olla kuidagi tagatud, kui tegusid ei järgne. Ja teod ei tule enne, kui probleemide üle pole ausalt, avatult ja sisukalt arutletud.

Kuid miks siis võimulolijad, olles arengumuredest teadlikud, neid teemasid avalikkuse ette astudes pigem väldivad? Kas kardetakse, et neid süüdistatakse kehvas juhtimises või täielikus läbikukkumises? Või tuntakse hirmu langeda vähese süvenemisvõimega valija viha alla?

Eile hommikul Kuku raadiole antud intervjuus ütles rahandusminister avameelselt välja, et Eesti poliitikas on „raske teha otsuseid, mis ei võimalda olla tagasi valitud.“ See ongi peamine valik – kas eelistada populaarsust või teha otsuseid, mis on vajalikud riigi ja sellesama rahva tuleviku huvides.

Leian, et valitsuse iga mõte ja tegu ei tohiks olla käsitletud nii, nagu oleks tegemist kuriteoga Eesti rahva vastu. Ja samas olen veendunud, et valitsuse tegevust mõistetaks senisest paremini, kui kuulataks ja arvestataks ka arvamusi ja ideid, mis tulevad väljastpoolt valitsusringkondi. Ka Riigikontrollist.

Teame, et üleolev suhtumine võib tekitada usalduskriisi. Aga kindlasti tekitab arrogantsus ükskõiksust. Ja ükskõiksus on kõige hullem, mis ühe riigi ja rahvaga juhtuda võib. Olen seda muret avaldanud ka varem.

Lugupeetud juhataja, Riigikogu liikmed

Riiki ja tema toimimist ei ole kohane käsitleda kui mingit projekti, mida kusagilt fondidest rahastatakse. Seejuures pole mingit kindlust, et raha saadakse ja tegevus jätkub.

Teadlasena, või endise teadlasena, kui soovite, võin kinnitada, et projektipõhine elu ja tegutsemine pole kestlik. Riik ja tema strateegilised funktsioonid peaksid olema stabiilsel ja kindlal alusel, sest vaid nii on võimalik luua ühiskonna ja riigi vahel usaldust.

Et tagada kestlikkus ja usaldus, oleks mõistlik teatud valdkondades, näiteks hariduses ja tervishoius, teha laiapõhjalised kokkulepped, mis kestaksid üle valitsuste ja Riigikogu koosseisude.

Lisaksin veel, et Eesti tulevikku puutuvate arutelude asjalikkusele ja otsustajate julgusele oleks suureks toeks, kui meediakeskkond soosiks konstruktiivset, pragmaatilist, ratsionaalset ja eelarvamustevaba õhkkonda.

Stabiilsuse kõrval vajame aga valmisolekut radikaalseteks uuendusteks. Võin kinnitada, olles erialalt arengubioloog, et riik on nagu arenev organism. Toimub pidev valikute tegemine – rakud, mida enam pole vaja, hääbuvad, uued rakud sünnivad või eelisarenevad, kuni ka need on oma ülesande täitnud.

Analoogiast lähtudes ei peaks me kartma loobuda millestki senisest, mis oli vajalik riigi teatud arenguetapis, kuid mille asemel on nüüd vaja midagi uut.

Ja nii nagu ka teaduses pole ühe või teise teadusliku probleemi lahendamisel oluline, missuguste poliitiliste vaadetega on lahenduse leidja, nii peaks ka Eesti probleemide lahendamisel olema oluline vaid see, kui hea ja töötav on pakutav lahendus, mitte see, kes selle mõtte välja pakub.

Eesti ees seisvad probleemid on sõltumata siin elavate inimeste rahvusest, rassist, usulisest veendumusest ja erakondlikust kuuluvusest ühed ja samad. Ja need probleemid vajavad lahendamist sõltumata tulevaste valitsuste ja Riigikogude koosseisudest.

Kokkuvõtvalt - valikute tegemist ning otsuste langetamist pole Eesti riigil enam võimalik edasi lükata.

Tänan kuulamast.