Priit Hõbemägi: Jama! Karl Marx polnud mingi teadlane!

Eesti teadusportaal Forte raporteeris, et "Indiana ülikooli informaatikute" loodud indeksi alusel on kõigi aegade mõjukaim teadlane Karl Marx. See väide on täielik jama, sest Marx oli hoopis teaduse võltsija, aga mitte teadlane.

Tuntud ajaloolane Paul Johnson kirjutab oma raamatus "Intellectuals: From Marx and Tolstoy to Sartre and Chomsky", et "Ehkki Karl Marxil oli omal ajal suurem mõju inimeste mõtlemisele ja ajaloolistele sündmustele kui ühelgi teisel intellektuaalil maailmas, ei tuginenud see sugugi tema kontseptsioonidele ja metodoloogiale. Põhjus oli selles, et tema ideoloogia võtsid omaks Venemaa ja Hiina ning nende satelliidid. "

Marksism oli tüüpiline 19. sajandi ideoloogia, mis ainult väidab, et see on teaduslik. "Teaduslikkus" oligi Marxi kõige tugevam argument, mille eesmärk oli tõsta teda oma paljudest vaenlastest kõrgemale.

Mõte, et marksism on teaduslik, nii nagu ükski teine filosoofia pole kunagi olnud ega saa olema, pärineb aga hoopis marksismi omaks võtnud riikide ametlikest doktriinidest. Sellega kaasnes propaganda, mis oli nende riikide haridussüsteemis nii koolides kui ka ülikoolides kohustuslik.

Ka natside doktriinid, näiteks rassiteooria, väitsid end olevat  "teaduslikud". Kui Hitler oleks võitnud sõja, siis oleks seegi teooria vallutatud alade koolides ja ülikoolides akadeemilise hiilguse osaliseks saanud, kirjutab Paul Johnson.

Mis mõttes oli Marx üldse teadlane, kui ta üldse seda oli?

Marx kaitses doktorikraadi Jena ülikoolis ja keskendus hiljem filosoofiale, kuid tema tase ei tõusnud kunagi nii kõrgele, et ta oleks akadeemilise positsiooni vääriliseks tunnistatud. Ta töötas alguses ajakirjanikuna ning seejärel oli hõivatud revolutsioonilise liikumisega. Ta kulutas 34 aastat Briti muuseumi raamatukogus, otsides materjale oma uurimistöö jaoks. Kuid kas see tegi temast teadlase? Ei.

Paul Johnson väidab, et Marx oli küll eshatoloogiline poeet, tubli poleemiline ajakirjanik ja moralist, kuid midagi teadlaslikku temas polnud ning tegelikult oli ta kõiges antiteaduslik. Ajakirjanikuna virutas ta hulgaliselt ajalooliste suurkujude tsitaate ning esitas neid enda omade pähe. Sama harrastas ta hiljem oma töid kirjutades.

Läbikukkunud ja kibestunud akadeemikuna otsis Marx raamatukogus talle sobivaid fakte, kuid ta ei soovinud kunagi kokku puutuda oma keskpunktis oleva proletariaadiga ega teinudki seda. Ta kirjutas pool elu majandusest ja finantsidest, kuid tundis reaalselt isiklikult vaid kahte isikut, kes sellel alal tegutsesid.

Üks neist oli tema onu Lion Philips, kes pani aluse tänaseni tegutsevale Philipsi elektrotehnikaettevõttele. Kuid temagagi ei viitsinud Karl Marx suhelda. Teine oli Friedrich Engels, kes kutsus teda vaatama tegelikku elu, kuid pole ühtegi tõendit, et Marx oleks külastanud kasvõi ühtegi tehast, vabrikut, kaevandust või ükskõik millist tööstusettevõtet kogu oma elu jooksul.

Sama vähe soovis ta kohtuda ja vestelda intelligentsete töölistega. Milleks? Marxile ei olnud vaja empiirilisi kogemusi ega teadmisi, sest inimkonna tulevik oli talle juba niigi ette teada.

Süstemaatiline võltsimine avastati juba 1880

Kõik, mis tal vaja oli, katsus ta leida raamatukogudest - vanadest ajalehtedest, valitsuste raportitest ja varasemate kirjutajate kogutud materjalidest. Marxi probleem oli aga selles, kuidas leida just neid "õigeid" fakte, mis tema mõtteid toetaksid. 

Filosoof Karl Jaspers kirjutas: "... Marx ei too ära fakte, mis tema teooriale vastu räägivad, vaid ainult neid, mis toetavad või kindlustavad seda, mida ta peab lõplikuks tõeks." Faktid ei ole Marxi töödes kesksed, neis pole rohkem teadust kui astroloogilises almanahhis, kirjutab Johnson.

Marx võltsis andmeid ja väänas fakte nii, nagu talle just vaja oli. Kui oli vaja tõestada, et tööstuslik areng halvendab töölist olukorda, kuid samal ajal näitasid valitsuse raportid olukorra paranemist, ei kõhelnud Marx kasutamast mitmekümne aasta vanuseid andmeid, jättes algallikad mainimata.

Ta võltsis tsitaate (näiteks Adam Smithi ja Gladstone'i omi), jättes neist välja talle mittesobivad osad, lõi uusi tsitaate erinevaid lõike kokku pannes või mõtles neid lihtsalt välja.

Paul Johnson kirjutab, et Marxi süstemaatiline allikate väärkasutamine sattus tähelepanu alla juba 1880ndatel aastatel Cambridge's, kui teised teadlased paljastasid tema töödes esinevad massilised faktide võltsimised ja manipulatsioonid.

Nii nagu Marxi ei huvitanud tegelik maailm, tõde ega faktid, vaid ainult revolutsiooniline ideoloogia, nii ei huvitanud tema tööde tegelik "teaduslikkus" ka selle üle võtnud ja enda kuritegude õigustuseks kasutusele võtnud režiime.

Marksism muudeti teaduslikuks käsu korras ja läbi riikliku sunniaparaadi.

Selles valguses tuleb öelda, et "Indiana informaatikute" avastus Karl Marxi kui "kõige aegade mõjukaima teadlase kohta" on täielik jama.