Kõige mustema stsenaariumi järgi on Eesti rahvaarv 2050. aastaks miljon
ÜRO-s ametis olev rahvastikuteadlane Andres Vikat sõnas, et arenenud maailmas ei peeta seda probleemiks, kui rahva arv väheneb ja see iseenesest ei ole heaolu kasvule takistuseks. Probleemid tekivad tema sõnul siis, kui rahva tervis ja haridustase vähenevad. „Rahvaarvu vähenemine iseenesest ei ole fataalne,“ ütles Vikat.
Eestist väiksema rahvarvuga, kuid edukate riikidena tõi Vikat välja Islandi ja Luksemburgi.
Statistik Ene-Margit Tiit rääkis, et rahvastiku prognoosid kipuvad väga sageli viltu minema.
„Tehakse prognoose eeldusel, et protsessid on sellised nagu nad on, tehakse positiivsemad ja negatiivsemad,“ rääkis Tiit.
Väljaränne on ühiskonna võtmeprobleem
Sotsiaalteadlase Tiit Tammaru sõnul on ulatuslik väljaränne Eesti ühiskonna üks võtmeprobleeme.
Rahvastikuprognoos koosneb tema sõnul sündimusest, suremusest ja rändest. Kui sündimust ja suremust me oskame prognoosida, aga rännet mitte, tõdes Tammaru. Tema sõnul on rände võimendav efekt suur tundmatu, mis ei luba rahva arvu väga täpselt prognoosida.
Tammarus sõnul on väljarändes ülekaalus mitte-eestlased, selle väljarände taustal on eestlaste osakaal rahvastikus kasvanud 60 protsendilt 70 protsendile. Ka Ene-Margit Tiit tõdes, et ränne on väga tugevasti mõjutanud Eesti elankkonna struktuuri.
Tiidu sõnul minnakse välismaale teenima. Õpiränne on üks väljarände komponent, kuid nemad tulevad tagasi. Arvestatav kogus on pendelrännet, mis tähendab, et inimese elukoht on püsivalt Eestist, kuigi ta käib igapäevaselt tööl välismaal.
Vikat rääkis, et ränne on protsess, mis on kergesti mõjutatav ja kulgeb suurte muutustega. Eestis on rände saldo viimastel kümnenditel negatiivne, mis tähendab, et välja rändab rohkem kui tuleb sisse.
Vikat ise tunnistas ühe vaataja märkusele vastuseks, et tema enda elukoht on välismaal: „Võimalusi avaneb mitmel pool ja inimesed kasutavad neid, nendele protsessidele ei ole mõtet kätt ette panna ja nendele küsimustee vaadata väga pessimistlikult, sest ka Eestisse tuleb haritud spetsialiste.“
Tammaru sõnul on rändeikka jõudnud praegu see põlvkond, kes sündis laulva revolutsiooni ajal. Kui jälgida seda, kui palju inimesi tuleb tagasi, siis Eestis on suhteliselt suurem välismaal töötanud inimeste osakaal.
Tammaru sõnul on väljaränne võrgustikupõhiline ja selles osas on tüüpiline näide Austraalia, mis annab aastase viisavabaduse, kus on ees eestlaste kogukond ja kus vajatakse ajutiselt suurel hulgal töökäsi näiteks põllumajanduses. Ühed lähevad ees, saavad positiivse kogemuse ja teised lähevad järele.
Rahvastik vananeb ja tööelu pikeneb
Vikat rääkise, et millegipäeast on võetud piiriks, et 65-aastaselt jääb inimene passiivseks ja kõik ülejäänud peavad tema eest hoolistema. „Aga mõtlemine selle osas on muutumas ja tööelu pikeneb,“ tõdes ta. „Kui me mõtleme eluea pikenedes, et inimesed tõesti vajavad toetust ja abi oma viimased 15 eluaastat, siis need aastad ei hakka 65-selt.“
„Vanaemine kui selline ei ole üldse enam nii dramaatiline,“ rääkis ta. „Tuleks tunnetada seda, et ühiskond on kõigi jaoks, selles mõttes peavad kõik nii saama kui andma midagi.“
Eesti naine peaks sünnitama neli last, aga sündimuskordaja on 1,6
Tammaru tõi välja, et praegu sünnitusikka jõudnud naised peavad oma põlvkonna taastootma ja kompenseerima ka lahkujate puudumise. Et tagada taastootmist, peaks siinsed naised sünnitama 2+2 last. Sellist sündimuse taset ei ole aga enam isegi Aafrika riikides.
Vikat lisas, et arenenud riikides on sündmiuse tase palju väiksem. Samas on Eesti välja tulnud ülimadala sündimusega perioodist, mis oli 1990ndate teises pooles. „Me näeme, et Eestis on üldise heaolu paranedes ka sündimus mõnevõrra tõusnud,“ sõnas ta.
Tiit lisas, et Eestis on küsitud enesele soovitavat laste arvu ja see on nii naistel kui meestel olnud üle kahe. Selles mõttes ei ole olukord lootusetu, aga tegelikkusele jääb sündimus soovidele alla, möönis Tiit ja tõi välja, et isegi üksikutel naistel sünnib enne 40-aastseks saamist laps.
Vikat tõdes, et pere moodustamine ja laste saamine lükatakse edasi. Statistikud kasutavad mõõdikut - summaarne sündimuskordaja, mis on Eestis 1,6.
Vikati sõnul on madal sündivus seal, kus on palju traditsioonilist perevormi. Ta tõi näiteks, et Lõuna-Euroopa riigid ja võrdles neid Põhja-Euroopaga, kus moodustatakse uusi paare ja saadakse rohkem järglasi.
Ka kõikides suurlinnades on sündimus väga madal. Kui inimesed jõuavad sinna, et muretseda lapsi, siis nad kolivad linnalähedale maale.
Tammaru sõnul on kõrgelt haritud inimesed nagu pioneerid, nemad näitavad suunda, kuhu poole rahvastiku areng toimub. Vikat lisas, et kõrgema haridusega inimestel on ka kõrgem sissetulek, mis võimaldab rohkem lapsi kasvatada.
Tiit rõhutas, et vanemahüvitis oli tugev meede, kuid pärast seda ei ole riik perepoliitikat ajanud.
