Loone Ots: Noorte hääl ja kohalik tulevik
Kui algkoolilapse motiiv tuleneb perekonnast, valmistub veidi vanem laps või noor tulevikuks teadlikult, vaeb võimalusi ja teeb endale sobivad valikud. Need ei saa lähtuda idealismist, vaid on puht pragmaatilised: kas kodus jätkub haridust, tööd ja leiba. Tähtsaim on aga, kas ta usub, et elab kohas, kus just tema arvamus loeb, kus ta ise saab oma elu luua.
Eesti laste ja perede arengukava toonitab, kui tähtis on kaasata lapsi ja noori riigisisestesse otsustesse, küsida nende arvamust. Mingil määral seda tehakse. Küsimus on, kas arvamust võetakse kuulda ja kas see avaldab reaalset mõju kohaliku tasandi otsustele. Kas lapsed teavad, et neil on õigus kodukoha tuleviku kujundamisel sõna sekka öelda?
Eelmisel aastal toimus Eestis lapse õiguste ja vanemluse monitooring. Selgus, et 23% täiskasvanuid ja 16% lapsi ei ole veel üldse lapse õigustest kuulnud, aga Kirde-Eestis oli õigustest teavitamata lapsi 67%. Monitooring näitas ka, et Eesti laste arvamust küsitakse ja arvestatakse peamiselt neid endid puudutavates ja väiksema ühiskondliku kaaluga küsimuste lahendamisel, nagu riietus, harrastused ja vaba aja veetmine.
MTÜ Lastekaitse Liidul on valminud värske uurimus "Laste osaluse toetamine ja kaasamine otsustusprotsessides". Materjal koguti koostöös kohalike omavalitsuste ja Eesti Noorteühenduste Liiduga. Eesmärk oli välja selgitada laste ja noorte osalemise ja kaasamise praktika omavalitsuste tasandil. Osales 115 kohalikku omavalitsust ja 688 eesti- ning venekeelset last ning noort 110st koolist üle Eesti. Esindatud olid nii põhikoolid, gümnaasiumid kui kutsekoolid.
Selgus, et 41% vastanud omavalitsustest ei kaasa lapsi ja noori mitte kunagi arengukavade koostamise aruteludesse. Lapsed ja noored on vastanud eeskätt kodukoha ja kooliga seotud küsimustele. Järgnevad vaba aeg ning kultuur. Üldisemates küsimustes, nagu lapsi puudutavate poliitilised otsused ning ühistranspordi ajagraafikud, on laste arvamust vajatud väga vähe. Niisiis pole läinud aasta monitooring tinginud mingeid muutusi.
Kolmandik lapsi ei tea, et neil on õigus arvamust avaldada. Halb märk on, et tegelikult soovibki kohaliku elu korraldamise kohta midagi öelda vaid 55% lapsi ja noori, kuigi 97% arvab, et täiskasvanud peaks lastelt nende arvamust alati küsima. Noored vajavad juhendamist, sest aktiivsus ja tahe osaleda ei teki iseenesest.
On ka häid näiteid. Pea pooled KOV-id kaasavad kohaliku elu kujundamisesse algkooliealisi. Noorte arvamust küsitakse koolis ja teabekanalites, nad võtavad osa arengukavade koostamisest ja määravad, milliseid vaba aja veetmise võimalusi kodukoht edendab.
Omavalitsuste väitel on 25% küsijaid laste ja noorte arvamust alati ka arvestanud ning mõnikord on seda teinud lausa 69%. Seega peaks kohalik elu olema kujundatud ikkagi laste ja noorte osalusel. Aga nad ise hindavad, et nende sõnu on võetud kuulda vaid 30% juhtudest.
Kolmandik omavalitsusi ei ole küsinud tagasisidet, kuidas vastuste põhjal tehtud muudatused lastele ja noortele sobinud on. Noorte endi teatel ei ole neilt tagasisidet küsitud hoopis pooltel juhtudel. Omavalitsuste ja laste-noorte arvamused ei kattu - noored ise tunnevad, et neid kaasatakse tunduvalt vähem kui täiskasvanud usuvad.
60% omavalitsusi tõdeb, et neil ei ole ametlikul veebilehel lastele mõeldud linki, ning nad ei ole mõelnud lapsesõbralikuma veebilehe loomisele. See on üks põhjus, miks 56% noori ei kasuta KOV-i veebi teabeallikana, eelistades võrgustikke ja otsesuhtlust.
KOV-id peavad laste ja noorte kaasamist takistavaks ressursinappust: "praegu on vallas töö noortega liidetud muude tööülesannetega, kahjuks ei võimalda finantsseisukord töötajat palgata"; "väikesel KOV-il napib vahendeid eraldi lastekaitse ja lastega tegeleva ametniku omamiseks, riigiabi oleks siin teretulnud." Siiski tuleb küsida, kuidas saadakse kaasata täiskasvanuid ja kas tõesti käib noortele vestlusringi korraldamine või lihtsa e-küsitluslehe levitamine haldusüksusel üle jõu, kuigi tema sarnase taustaga naaber on selleks vahendeid leidnud.
Omavalitsuse suhtlus laste ja noortega peab kujunema ühiskonnas loomulikuks toimimisviisiks. Ainult nii õpivad nad aktiivsust ja vastutustunnet. Ainult nii on neil põhjust uskuda, et just nemad võtavad endi kätte kodupaiga tuleviku.
Autor tänab Helika Saart uuringu mahuka andmestiku töötlemise ning tulemuste vormistamise eest.
