Jüri Toomepuu: Kallutatud rehkendused, võimueliidi jõukus
Eesti Vabariigi põhiseadus kehtestab, et Riigikogu liikme tasu ja muu töötulu saamise sätestab seadus, mida Riigikogu tohib muuta mitte enda, vaid järgmise Riigikogu koosseisu jaoks. Mõtlemisvõimelised inimesed saaksid sellest nii aru, et Riigikogu liikmete palgad ja hüvitised ei tõuse selle Riigikogu koosseisu kestel kuhu nad on valitud. Selline reegel kehtib pea kõikides arenenud riikides ja parlamendi liikmete kompensatsioon jääbki stabiilseks ajal milleks nad on valitud.
Eesti Riigikogu liikmed on selle põhiseaduse sätte, nagu paljud teisedki, lihtsa ja labase JOKK skeemiga tühistanud, võttes vastu seaduse, mis seob nende ja teiste võimukandjate sissetulekud elanikkonna tulude ja kulude keskmisega. Väheste eranditega tõuseb see tavapärase inflatsiooni tagajärjel järjekindlalt. Varem andis see võimaluse Riigikogulastel ja teistel võimukandjatel oma sisstulekut tõsta reeglina neli korda aastas ja oma Riigikogu koosseisu kestel 16 korda. Aastal 2012 kehtima hakanud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse alusel tehakse seda ükskord aastas.
Kui ma esimeses pärastsõjaaegses Riigikogus, mil võimukandjate palgatõusud olid seotud keskmise palgaga, esitasin seaduse eelnõu, mis oleks sellega sidunud ka tavapensionid, siis hääletati see esimesel lugemisel menetlusest välja. Kõige ägedam vastuseis tuli ennast pensionäride eestkostjateks tituleerinud Keskerakonna saadikutelt. Liina Tõnisson, kes oli tollal Riigikogus Savisaare parem käsi, vaidles isegi, et tavapensione ei saa nii siduda, kuna polevat õiglast meetodit keskmise palga arvestamiseks! Sama meetodi alusel arvestatud enda palka ta millegipärast ei keeldunud vastu võtmast.
Nüüd on võimukandjate iga-aastaste palgatõusude arvestamine tehtud küll keerulisemaks, kuid mitte õiglasemaks. Selleks kasutatakse tarbijahinnaindeksi ja sotsiaalmaksu laekumise muutuste aritmeetilist keskmist. Kogu elanikkonna kulude ja tulude aritmeetilise keskmise kasutamine teebki arvestuse soodsaks võimukandjatele, aga ebaõiglaseks rahva rõhuvale enamusele.
Statistilist keskmist võib mõõta kolme eri meetodiga, aritmeetilise keskmisega, mediaaniga või moodiga, olenevalt sellest, mis on antud probleemi lahendamiseks kõige sobivam. Kõige tavalisem on lihtne aritmeetiline keskmine, mille arvestamiseks liidame kõik väärtused ja jagame summa kasutatud väärtuste arvuga.
Selle kasutamine pole Eesti elanikkonna tulude ja kulude ja sellest tuleneva võimukandjate palkade ja pensionite arvestamiseks asjakohane ega õiglane, sest meie rikaste ja vaeste vahel laiutab kuristik. Eesti rahva rikkama 20 protsendi sissetulek on viis korda suurem vaesema 20 protsendi sissetulekust.
Kui on palju madalapalgalisi, aga väga vähe suurepalgalisi, siis on aritmeetilise keskmise aluseks võtmine umbes sama kui panna ämma pea külmkappi ja jalad praeahju ja üritada teda veenda, et keskeltläbi naudib ta parajat temperatuuri. Õiglane ja asjakohane oleks arvestada võimukandjate palgad ja sellest tulenevad pensionid elanikkonna tulude ja kulude mediaani alusel, arvu alusel mis asub kõikide teiste keskel.
Toon lihtsustatud näite. Kui 90 inimese sissetulek on keskeltläbi 2 000 eurot kuus ja kümne keskmine on 20 000, siis on kõigi saja aritmeetiline keskmine 3 800 eurot kuus. Mediaan, aga, selle lihtsustatud näite alusel, on ikka ainult 2000. Tõelisi andmeid kasutades oleks mediaan muidugi kõrgem, kui rõhuva enamuse madalapalgaliste keskmine, aga oluliselt madalam kõikide keskmisest.
Mediaani kasutamine seoks võimukandjate palgad ja pensionid rahva rõhuva enamuse majandusliku seisuga ja pakuks neile koguni motivatsiooni rahva elujärje parandamiseks. Võiks isegi väheneda praegune obstsöönne vahe rikaste ja vaeste vahel ja määrata tavainimestele elamisväärsed pensionid. Poleks ehk isegi enam põhjust vaeseid vingumises süüdistada.
Küllap leiduks ka keerulisemaid arvestamise meetodid, nagu näiteks kaalutud aritmeetiline keskmine, kui see võimukandjatele kasulik oleks. Keerulisem ja raskemini arusaadavam meetod ongi meie valimisseaduse „modifitseeritud jagajate jadadega d'Hondti häälte ülekande meetod" mis on juurutanud Eestisse võimukandjate rõõmuks partokraatliku riigikorra.
Milleks ma kõike seda kirjutan? Loodan, et ükski hea lugeja ei arva, et olen nii naiivne, et usun, et eeltoodule tähelepanu pööramine ajendaks meie võimueliiti rahva töövilju õiglasemalt jagama. Muidugi mitte. Mõlgutan mõtteid lihtsalt selleks, et me saaksime koos võimukandjatega rõõmu tunda nutikatest nippidest, mille abil nad jõukust koguvad ja võimul püsivad. Kui seda mõeldes suu päris naerule ei tõmbu, siis loodan, et paneb kurbuse peletamiseks vähemalt natuke muigama.
Veelgi lõbusam on aga mõelda selle üle, et niihästi võimueliidi tore palgaseadus kui peaaegu kõik teised Eesti Vabariigi seadused on õigustühised, sest põhiseadust eirates on Eesti Vabariigis vastu võetud ja rakendatud „seadused", mille on teinud inimesed, kes olid küll Riigikokku valitud, kuid kes olid oma volitused minetanud ja kellel ei olnud õigust isegi Riigikogu saalis viibida, rääkimata seaduste tegemistest.
Põhiseaduse paragrahv 63 kehtestab kategoorilise nõude ˗ Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis ja paragrahv 64 ütleb selgesõnaliselt: „Riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega: 1) tema asumisega mõnda teise riigiametisse;..."
Paljude varasemate ja praeguste Riigikogu liikmete volitused lõppesidki, kui nad astusid riigiettevõtete nõukogude liikme ametisse. Kui see mulle esimeses pärastsõjaaegses Riigikogus teatavaks sai ˗ üks eriti ahne pidas samaaegselt viit riigi ametit ˗ üritasin seda uskumatut olukorda parandada.
Esiteks pöördusin ametliku arupärimisega õiguskantsleri poole, kes kinnitas, et ei ole mingit kahtlust ˗ riigiettevõtte nõukogu ametisse astumine lõpetab Riigikogu liikme volitused. Pöördusin siis ka Riigikogu juhatuse poole, et nad Põhiseadust järgiks ja kõrvalised isikud Riigikogu saalist eemaldaks. See ei andnud tagajärge ˗ põhjendusega, et Riigikogu oli vastu võtnud seaduse, mis väitis, et riigiettevõtete nõukogudes ametis olemine ei olegi riigi amet!
Kuna aga ka õiguskantsler minuga nõustus, esitas ta taotluse Riigikohtule Riigikogu põhiseaduse vastase töökorra seaduse tühistamiseks. Seda Riigikohus ka 1994. aastal tegi. Riigikohtu otsus Riigikogulasi ei häirinud, nad jätkasid nagu varem.
Peatasin siis ametlikult oma tegevuse Riigikogu liikmena, kuni isikud, kes ei ole Riigikogu liikmed, lõpetavad Riigikogu töös osalemise. Minu üllatuseks oli mu tegevusel mõju - ajutiselt. Valitsus vallandas mitut ametit pidavad Riigikogulased riigiettevõtete nõukogudest.
Hiljem selgus, et peale minu lahkumist muutus olukord jälle „normaalseks". Oma ettekandes aastal 2006 ütles õiguskantsler Allar Jõks, et: „Mitte midagi ei ole tehtud selleks, et Riigikogu liikmed ei kuuluks enam ebaseaduslikult riigi äriühingute nõukogudesse." Ta kordas nõudmist põhiseaduse järgimiseks, kuni ta ametist vallandati ˗ võib arvata, mis põhjusel.
Oleks huvi- ja ehk isegi lõbupakkuv kui mõni noor, andekas ja karmist reaalsusest veel rikkumata advokaat otsustaks kuulsust võita õigustühiste seaduste kohtus vaidlustamisega. Poleks muidugi vaja hellitada lootust, et see Eesti nihilistlikus õigusetusesüsteemis tagajärgi annaks. Kui Riigikohus otsustab, ükskõik kui mõistuse- ja õigusevastaselt, et need kehtivad, siis on sellest otsusest tulenevaid õiguserikkumisi võimalik vaidlustada ainult Euroopa Liidu või Euroopa Inimõiguste Kohtutes.
Aga seegi võiks huvitav olla.
