Lugeja: Saagimi ulakused ja Tätte eraklused
Miskipärast ilmestavad kahte isiksusetüüpi Eesti maastikul need kaks inimest: seltskonnadaam Anu Saagim ja ühe-mehe-Woodstock Jaan Tätte. Isiklikult pole ma nende kummagi tegevuste pidev järgija, kuid nad aitavad ilmestada järgnevat lugu.
Olgu inimeste arvamus proua Saagimist mistahes, ühe asjaga vaielda ei saa: naine on pildil, pidevalt ja stabiilselt. Mis ehk olulisemgi, talle tundub (liigne) tähelepanu lausa meeldivat. Figureerida šampanja-klaas käes mõnel ebaolulisel seltskonnaüritusel näib olevat kõnealuse daami leib. Miks ka mitte - kuigi paljudele võib selline elustiil näida ülepingutatult imal, siis salata ei saa, et julgust on tegelasel küllalt.
Julgus ja tahe avalikult esineda on sageli need omadused, millest meil, nii-nimetatud "tavalistel inimestel" (puhtalt meediakajastuse sageduse alusel tavalistel), puudu tuleb. See võib pidurdada meie edukust oma tööl või väljavaateid karjääriredelil tõusmiseks - ideed on olemas, kuid puudub tung neid väljendada.
Teine äärmus on rahvalemmik, Eesti oma folk-guru, härra Jaan Tätte. Mis ilmestaks introvertsust paremini kui üksinda saarel elamine? Samas, otsustab nimetatu aga oma asukohta suviti mõnel korral muuta, on rahvamassid tema kontsertidel üüratud. Kõik lehvitavad ja õõtsuvad kaasa, kuigi hiljem võib ikka sisse potsatada mõni kommentaar teemal "veidi imelik vend on, et selliselt erakuna elab".
Ja see on tegelikult, küll põhjendamatult, üsna tavaline arusaam asjadest - kui inimene soovib enamiku oma ajast veeta üksinda, puurides pilgu enda sisemaailma, siis peetakse teda erakuks. Küsimus sellest, kas tegemist on põneva ja sügava maailmaga, sageli ei tõusetu, sest pealiskaudne "friiklus" on oma töö teinud.
Mõlemal kirjeldatud isikul on omad austajad, kuid mõlema puhul leitakse, et teatud hetkest muutub asi imelikuks. Saagimi ulakused ja Tätte eraklused saadavad tihti muidu positiivseid arvamusi. Keskmine inimene püüdleb siiski avaliku teostuse ja julguse poole ning võib vähemasti osaliselt oma eeskujuks võtta Anu Saagimi oskuse seltskonnas liigelda, uusi tutvuseid luua.
Selline kalduvus pole uus, sest ka näiteks koolis või lasteaias, kui laps pigem hoiab omaette, loeb või tegeleb "valede asjadega oma ea kohta", siis nähakse selles probleemi. Laps peaks ju suhtlema, mängima, jooksma - selline surve nii õpetajate-kasvatajate kui ka vanemate poolt võib tegelikult kaasa tuua rohkem kahju kui kasu. Julgus ennast väljendada eakaaslaste või miks mitte ka töökaaslaste hulgas ei tule igale inimesele nii kergelt kui ühiskond vajalikuks peab. Seepärast pole tegemist veel erakute või imelike inimestega.
Järgmine kord öelge juba tunde rääkinud ekstraverdile, et ta korraks vaikiks ja küsige vaikse inimese käest, kuidas tema päev või nädal läinud on - sageli on see jutuajamine väärt rohkem kui nädalapikkune seltskonna-inimese vatramine.
