Avalik kiri Haapsalu tehase juhile
Miks te valetate? Selline on adekvaatne küsimus vastuseks Haapsalu tehase juhile, kes väidab, et ta ei leia Haapsalus 800-eurose palga eest töölisi, kuigi tehases on võimalik heal juhul teenida kuni 630 eurot! Tänapäeva Eesti töövõtjat ei huvita sõna brutopalk, sest see on mineviku igand. Viimane aeg oleks hakata rääkima palgast ausalt ehk töötasust, millest tuleb maha arvutada kodu-, pere-, tarbe- ja toidukulud.
Kui selles lahutamise rallis ka midagi plusspoolele jääb, siis võiksid Haapsalu tublid elanikud kaaluda teie juurde tööle tulemist. Kui see garanteerib aga stabiilse miinuse ja laenamise, siis ärge imestage, et peate endale eksootikat importima! Juhin tähelepanu ka sellele, et tehase juhi esimene intervjuu-vastus paljastab juba kogu probleemi olemuse, sest kõik sõltub ikka tehtavast tööst, tootlikkusest ja kvaliteedist. Lihtsalt ja arusaadavalt antakse mõista, et eks vaatame seda asja, kellele ja kui palju!
See on ühe tüüpilise eesti puukettevõtte ja "ärimehe" arusaam majandusest, kus kasum tuleb kasvõi töötajate tervise arvelt välja peksta. Analüüsime Haapsalu tehast ja selle pöördumist aga reaalsete faktide taustal. Kogu artikkel kubiseb lugejat eksitavatest faktivigadest ja halvustab Haapsalu inimesi, et näete, maksaksime 800 eurot puhtalt kätte, aga sead ei tule tööle!
Brutopalgast tuleb lahutada lisaks maksudele ka pea peale pööratud elurütmist põhjustatud kahju. Lisaks lastakse sind suvalisel hetkel töölt lahti, kui tellimusi pole. Ühesõnaga, Haapsalu inimesed, seal vabrikus olete juhtkonna lükata ja tõugata. Pigem katsetab kohalik lihttööline mõnd vähem tasuvat, kuid stabiilsemat ja kodulähedasemat töökohta, näiteks linna arvukais kauplustes.
Pange tähele sõna "tootlikkus", mis on Eesti "ärimeeste" üks lemmiksõnu. Viimast on aastaid meedias propageerinud ka Enn Veskimägi ja tema loogika kohaselt on tootlikkus ikka tööinimese saavutada ega seisne investeeringuis uude tehnoloogiasse. See on tuttav nõukogudelik retoorika, sest millegipärast mujal maailmas kasvab ettevõtte tootlikkus uute tehnoloogiate arvelt. Samal ajal 21. sajandisse jõudnud Nõukogude Eestis on asjad loomulikult vastupidi ja tööline peab tootlikkuse suurendamiseks väiksema ajakuluga toodangut suurendama.
Ka Ida-Saksamaal, enne Berliini müüri langemist, valitses sarnane olukord. Teine huvitav tõsiasi Eesti tootlikkusest avaldub veel selles, et kui töötaja peab tootlikkust tagavast normist kinni pidama, siis ole kui tubli tahad, aga selle 700-800 brutopalga saamiseks kulub töötajal ka vähemalt 200 töötundi. Eesti tööandjaid ei tasu siinkohal alahinnata, sest olukorda teavad nad väga hästi, ent ausus mõjuks laastavalt eksitavale palganumbrile!
Kolmas oluline komponent on kvaliteet, mida on keeruline üheselt ja arusaadavalt defineerida, ent mida saab alati tuua ettekäändeks, kui kedagi on vaja lahti lasta. See on lausa geniaalne etteheide, sest kuidas üks töötaja ikka saab end kaitsta, kui toodang ei vastanud nõuetele ja ülemusel on alati õigus?
Üks vähegi normaalse mõtlemisega inimene ei võta vastu sellist tööd, kus pakutakse ülalmainitud töötingimusi ja valitseb võimalus, et töötajal tuleb veel peale maksta, et toodang oleks ikka kvaliteetne! Halloo, selliseid ullikesi te ei leia ei Haapsalust ega Tallinnast! Kahju on ainult võõrtööjõust, keda ekspluateerima hakatakse. Kas tõesti on tasuta koolitused ja korterite üürimine lätlastele ja leedukatele odavam kui palgata kohalikke inimesi inimväärse töötasu ja töötingimustega?
Fakt on see, et palgad Lätis on 30% madalamad kui Eestis ning vaevalt tehakse lätlasele 800 eurone kingitus kuupalga näol, kui viimane oli harjunud Lätis saama heal juhul 500-eurost brutopalka! Iga terve mõistusega inimene, kes lugeda oskab, aimab, et midagi on selles loos väga valesti ning tegelikult peaks uurima sinna toodud võõrtööjõu käest, mis palka neile makstakse ja kuidas asjad tegelikult on?
Antud juhul on tegemist lihtlabase juriidiliselt korrektse maksutrikiga, sest välistööjõu pealt riigile makstavad maksud jäävad ju maksmata. Aga kuna meie riik soosib selliseid asju igal sammul, siis olgem ausad: vaid tõeliselt loll kapitalist oleks see, kes neid võimalusi ei kasutaks. Oluline on siinkohal rõhutada selle Haapsalu ettevõtte suhtumist oma töötajatesse. Paljud tehase töötajad kurdavad, et enamus ajast koheldakse töötajat kui tüütut segajat, kelle iga väiksemagi mure kohta öeldakse, et kui ei meeldi, siis ukse taga on järjekord.
Praegu kuuleme, et see järjekord ulatub isegi välismaani. Ka järgmise aasta kevadel kordub Haapsalu tehases olukord, kus töötajatele teatatakse, et kuna tööd ei ole anda, siis tuleb vähendada ka töökoormust. Otse loomulikult tähendab see ka töötasu kärpimist pea poole võrra ja võiks eeldada, et niigi olematu palgaga töölistele selline sissetuleku vähenemine just positiivselt ei mõju. Samas igal sügisel, kui on toodangu tippaeg, kurdetakse, et töötajaid ei ole leida, ent põhjust ettevõtte personalipoliitikas näha ei suudeta. Kuulge, kas te arvate, et Haapsalu inimesed ongi lollid lambad, et unustavad igal kevadel ja sügisel ära traditsiooniks saanud käitumise teie firma poolt?
Tundes väga hästi Eesti tööturgu ja siinseid tööandjate skeemitamise võtteid paistab tehase juhi jutt tähendavat tegelikult järgnevat: ettevõte pakub teile tehases vaid lühiajalisi töölepinguid, kus katseaja ebarahuldavate tulemustega on võimalik väga sujuvalt üleliigseks osutunud töötaja likvideerida ilma koondamishüvitist maksmata, kui tellimused alt ära juhtuvad kukkuma.
Saan aru Haapsalu inimestest, kes soovivad otsida pikaajalisemat töökohta, mitte suvalise vabriku juhutööd olematu palga ja kindlustunde eest. Ettevõtte andis ajalehele teadlikult ette numbrid, millega artikkel maalib proosalise idülli kõrgepalgaliste tehasest, kus keskmine palk olla 700-800 eurot. Sujuvalt jäeti mainimatta, et tegemist on ikka brutopalgaga, kuigi lugu ise räägib justkui netopalgast.
Lõpetuseks räägivad teie töötajad veel sedagi, et see tehasetöö, mida nii avasüli pakute, ei ole normaalse töögraafikuga töö. Pakute ikka ühele Eesti ettevõttele kohaselt pikki vahetusi, linna taga, pimedas ja võrdlemisi koledas kohas. Mõned kinnitavad, et nemad saavad palka veidi üle miinimumi, aga paljud ka alla selle, mille juures makstakse välja ikkagi miinimumtasu, mida tuleb seletuskirjaga lunastada, nagu patuline armu paludes. Ja nii iga kuu.
Vaid vähesed teenivad natuke rohkem. Sellest tulenevalt kordan ma küsimust: miks te jätate olulise rääkimata ega anna töötingimustest pädevat ülevaadet? Ma kaldun arvama, et pigem on teie ettevõte saanud ühe armsa poliitilise tellimusloo, et kuulutada laiskade ja ülbeks kätte läinud Läänemaa pärismaalaste trotsi enda vigaseks töötamise vastu elu põletavas tehasetempos.
Kuigi välismaale tööle minemine ei teeni meie riige huve, tagab see antud kontekstis nii eneseväärikuse kui ka õiguse tervisele. Mul on väga kahju, et Haapsalu inimesed peavad sellist ettevõtet kaaluma kui ühte alternatiivi töötusele!
