Toomas Kümmel: Sirbi juhtum on tüüpiline näide poliitilisest valetamisskandaalist

Nädalalehe Sirp ümber puhkenud skandaal muutus kiiresti kultuuriinimeste protestist ja robustsest ülevõtmisest tüüpiliseks poliitiliseks valetamisskandaaliks. See juhtus pärast seda, kui meedias ilmusid andmed selle kohta, et vastupidiselt kultuuriminister Rein Langi kinnitustele, ta siiski osales kultuurilehe toimetuspoliitika ja sisu mõjutamises ning see oli hoolikalt planeeritud parteipoliitiline üritus. Valetamisskandaali keskmes on kultuuriminister Rein Lang, SA Kultuurileht nõukogu esimees Urmas Klaas on juba löödud kaart.

Edasi oleneb ajakirjandusest ja faktimaterjali rohkusest, kui paljaks võetakse Reformierakonna valitsemisstiil Rain Rosimannuse ja Kristen Michali tagatoa tegelaskujude kaudu. Kuid erinevalt poliitfiguuride efektsele postamendilt prantsatamisele täissaali ees, jääb tagatoa meestele nukujuhi vaikne hääbumine kõrvaltänavatel.

Valetamisskandaali anatoomia

Valetamisskandaalid on maailma poliitilise elu tavapärane osa. Paradoksaalsel moel kimbutavad need pigem arenenud demokraatiaga riike, kus ühiskond ei tolereeri valetamist. Autoritaarsetes ühiskondades on rahva protest tasalülitatud ning valetamine kuulub poliitilise kultuuri juurde. Totalitaarsetes ühiskondades nagu seda oli Nõukogude Liit, oli teadlik ja sihikindel valetamine lausa võimusüsteemi lahutamata osa.

Valetamisskandaalide puhul on alati oluline selle kestvus. Mida kauem nad kestavad, seda raskemad on poliitilised tagajärjed valetavale poliitikule ja tema koduparteile. Taolistes skandaalides ei ole vähetähtis, keda lükatakse meediasse selgitusi jagama ja kes suudavad varju jääda. Taolist võimalikult minimaalset ohverdamistaktikat kasutatakse tihti ka Euroopa demokraatiates puhkenud valetamisskandaalide korral.

Alustatakse etturist ning skandaali paisudes jõutakse järjest tähtsamate viguriteni. Sirbi skandaali puhul püüti esmalt ohvriks tuua SA Kultuurileht juhataja Toomas Väljataga. Rein Lang kui ka Urmas Klaas valetasid täiesti teadlikult ja ilmselt partei tagatoas kokkulepitult, et kogu vastutus toimunu eest veeretatakse ainuisikuliselt Väljataga kaela.

Ühel hetkel oli sellest ohverdusest vähe, siis kui esimeste valedega vahele jäädi. Ette lükati Urmas Klaas, kes suutis ilmselt kahe telesaatega kahel järjestikul päeval hävitada kogu oma usaldusväärsuse ja poliitilise renomee. Lisaks avaldas toimunu pärast kahetsust kultuuriministeeriumi kantsler. Sellest hetkest oli tegelikult Reformierakonna jaoks kogu asi lootusetult käest läinud.

Toomas Väljataga hakkas rääkima ja selgus see, mida meedia juba niikuinii rääkis - suunajaks oli kultuuriminister lausa detailides. Eriti jälk on siin muidugi viis, kuidas kultuuriminister valetas ja tõe selgitajaid üleolevalt mõnitas. Vabandamisest enam ei aita ja isegi tagasiastumine ei pruugi Langile täit rahu tagada.

Langi käest hakatakse küsima veel näiteks seda, kas ta ei sekkunud lubamatult juba justiitsministrina kohtute ja õigussüsteemi sõltumatusse toimimisse kui kestis VEB-fondi kohtuprotsess riigi ja kreeditoride vahel. Taolised valetamisskandaalid viivad enamusel puhkudel poliitiku usalduse ning tema minevik vaadatakse ka hoolikalt üle.

Sirbi skandaali olulisuse on absoluutselt täpselt sõnastanud ajakirjanik Anvar Samost: seda tehakse täna Sirbiga, homme veelgi suuremalt ja ülehomme juba sinuga endaga. Samost juba teab, mida räägib. Paar päeva tagasi avaldas kirjanik Maarja Kangro lootust: ühel hetkel saab olema niipalju tõendeid, et tuleb välja, kuidas meie kultuuriminister valetab. See juhtus kiiremini, kui ta ilmselt arvas.

Et Rein Langil oleks lihtsam otsustada, kui kaua tagasiastumisega viivitada, esitan mõned olulisemad valetamisskandaalide tagajärjel toimunud tagasiastumised meie lähiümbrusest viimase 10 aasta jooksul. Eriti tähelepanelikult tuleks Rein Langil ja tema parteikaaslastel uurida Rootsi välisministri Laila Freivaldsi juhtumit 2006. aastal.

Tagasiastumiseni viinud skandaalid välismaalt

Rootsi välisminister Laila Freivalds astus 2006. aasta märtsis tagasi, kui selgus, et ta aitas kaasa Rootsi sisserännu vastase partei häälekandja kodulehe sulgemisele. Partei Sverige demokraterna väljaande SD – kuriren koduleht internetis kutsus prohvet Muhhamedi kujutavate pilapiltide kriisi kõrgajal oma lugejaid saatma neile ka karikatuure prohvetist.

Rootsi põhiseadus ei luba võimudel ja ametiasutustel mõjutada meedias avaldatavat. See käib täiel määral ka netiväljaannete kohta. Kui asi tuli avalikuks, valetas välisminister Laila Freivalda algul, et tema ametkonna töötaja võttis internetiteenuse pakkujaga ühendust ja mõjutas seda omal algatusel. Peagi aga selgus, et töötaja pidas siiski eelnevalt välisministriga nõu ja Freivalds andis tegevusele oma heakskiidu.

Rootsi kaubandusminister Maria Borelius astus tagasi vaid nädal pärast ministriametisse asumist ning loobus ka oma kohast parlamendis. Maksudest kõrvale hiilimist ja lapsehoidjale ümbrikupalga maksmist põhjendas Borelius sellega, et ta töötas kaua aega väikesepalgalise ajakirjanikuna ning hiljem edutu väikeettevõtjana. Kui selgus, et tegelikult ulatusid ministri perekonna sissetulekud neil aastatel 16 miljoni Rootsi kroonini, pidi Borelius omaks võtma ka valetamise.

Läti e–valitsuse minister Ina Gudele astus tagasi 2008. aasta aprillis, sest pidas riigi rahade eest oma sünnipäeva ning selle teatavaks saamise järel esmalt salgas seda.

Saksamaa tööminister Franz Josef Jung astus ametist tagasi 2009. aasta novembris, pärast seda kui teda süüdistati asjaolude varjamises Afganistanis toimunud tsiviilohvriterohke NATO õhurünnaku kohta ajal, kui ta oli veel kaitseminister. Saksa väeüksus tellis NATO õhurünnaku kahele Talibani kaaperdatud kütuseveokile Põhja-Afganistanis Kundūzi lähedal.

Jung valetas, et rünnakus hukkusid ainult Talibani terroristid. Pärast intsidenti koostatud NATO salajase raporti järgi oli ohvreid aga 142 ja kohalike allikate teatel oli neist tsiviilisikuid 30-40.

Suurbritannia energeetika ja kliimamuutuse minister Chris Huhne astus ametist tagasi veebruaris 2012, kui oli ootamatult kohtus üles tunnistanud valetamise 10 aastat varem toimunud juhtumis. Valetamine seisnes selles, et Huhne ületas märtsis 2003 autoga sõites kiirust. Kartes juhiloa äravõtmist, teatas ta politseile, et roolis oli tema abikaasa Vicky Pryce.

Pärast Huhne avalikuks tulnud abieluvälist suhet oma nõunikuga lahutas ta Pryce’ist. Lahutuse järel antud intervjuus teatas aga Pryce, et tegelikult juhtis autot ikkagi Huhne.

Soome arengukoostöö minister Heidi Hautala teatas selle aasta novembris peetud pressikonverentsil ametist lahkumisest, võttes vastutuse riigifirma Arctia Shipping esitatud kuriteoteate tagasivõtmise eest. Hautala võttis omaks, et tegemist oli poliitilise sekkumisega, mis on tõsine takistus ministri ametis jätkamisele.

Kuid Hautala ei olnud sunnitud ministri kohalt tagasi astuma mitte niivõrd ettevõtte mõjutamise pärast, vaid põhjuseks sai loo ilmsikstulemise järel tema valetamine ja vassimine. Kui kolmapäeval rääkis Hautala ühte, siis neljapäeval oli tema esitatud versioon juba midagi muud ning seejärel veel uute asjaolude selgudes ei jäänud ministril reedel muud üle, kui tagasi astuda.