Kuidas mõjuks kanepi legaliseerimine noorte kodanikutundele?
Ei saa nõustuda Mikk Pärnitsa arvamusega "Legaliseerime noore inimese entusiasmi", nagu oleks kanepi legaliseerimise pooldamine noorte hulgas vaid ajutine eesmärk, millele, nagu ta veendunult viitab, midagi muud ei järgne.
Pärnitsal on kahju, et kanepi teemat vedavad noored ei tunne piisavalt huvi poliitika vastu ja selle asemel, et panna energia mõne aktuaalsema probleemi rakkesse, piirdutakse kitsa valdkonnaga ja sedagi vaid klišeede tasandil, mis asja ennast edasi ei vii.
Arvaja kirjutis baseerub sotsiaalmeedias populaarsust koguvas grupis "Kanepi legaliseerimise avalikud pooldajad" osalemise kogemusel. Olles ise samuti selle, tänaseks üle 2000 inimest ühendava grupi liige, on mul tuua sealt hoopis teistsuguseid tähelepanekuid.
Alustades klišeedest, tuleb öelda, et kui aeg-ajalt esinebki mahlakaid ja teadusartiklite viidetega varustamata väljaütlemisi, siis see ongi ühes suhtluskeskkonnas normaalne – inimesed avaldavad arvamust. Ent tähelepanelikule jälgijale jääb grupis toimuvast silma hoopis muu: pidevalt riputatakse sinna liikmete poolt soliidsetes väljaannetes ja tunnustatud autorite poolt ilmunud kirjutisi ja videoid kanepi mõjudest, kasutusvaldkondadest, statistikast, kogemustest riikidest, kus see aastatuhandeid kasutamist leidnud taim juba on legaliseeritud või vähemalt dekriminaliseeritud. Lingitakse kaasaegseid teadusartikleid ja uurimustöid ning vahendatakse kogemusi kanepiga ravimise osas.
On loomulik, et kogu seda infot lugedes tekivad inimestel oma seisukohad kogu teema kohta ja neid välja öeldes ei saa ometi oodata, et iga väite taha pandaks alati allikaviide. Paratamatult on ka selliseid ütlejaid, kes pole kõigesse piisavalt süvenenud ja kelle hinnangud on seetõttu kaunis pinnapealsed, kuid mida aeg edasi, seda vähem.
Hoopis rohkem leiab enesekindlaid "mina tean!" -stiilis ütlejaid aga kanepi vastaste seast, kes torkavad tunduvalt enam silma sellega, et nende väited pole põhjendatud ega tõendatud, baseerudes üksnes ametliku propaganda aastaid kestnud ajupesul.
Seega pole väide kanepi legaliseerimise vedajate pooltõdedest kindlasti põhjendatud. Vastupidi: kui püüad näidata millegi vajalikkust, mis täna on ametlikult keelatud, siis ei saa vehkida klišeedega, vaid näidata tuleb üksnes teaduslikke põhjendusi ja kogemuslikke fakte. Sellest saadakse grupis ka suurepäraselt aru.
Mis puutub noorte poliitilisse passiivsusesse, siis kahtlemata on siin oma osa tänasel poliitreaalsusel, kus mängu nimi on JOKK, kartelliparteid ja rahvaalgatuse summutamine. Seetõttu ongi kanepil ilmselt teatav protestinoot juures, mille sõnastas ehk kõige paremini üks kõnealuse grupi liige Mart Laisk: "Kõige tähtsam kanepi legaliseerimise juures on see, et see oleks sümbol, et riik kohtleb oma kodanikke kui täiskasvanud inimesi, kes oskavad ise oma elu eest vastutuse võtta. Seni, kuni riik nii ei suhtu, seni ei saa ka vastutusvõimelisi inimesi tekkida ja me elamegi infantiilses pubekariigis."
Jätkame siit teise liikme Aivo V. tsitaadiga: "Mõte lendab natukene edasi ja tekib küsimus, kuidas võiks mõjuda kanepi legaliseerimine tänu siinsele rahvaalgatusele, selles osalejate kodanikutundele? Enda puhul näen, et see mõjuks üsna motiveerivalt ütlemaks sõna sekka ka järgmistes ja järgmistes küsimustes. Tekiks tunne, et ma kodanikuna olen suuteline enda ühiskonna raamistikku muutma. Ja kui minust midagi oleneb, soovin ma võtta vastutuse lisaks enda elu juhtimisele ka ühiskonna tasandil."
Aivo mõtteavaldusega on ühinenud terve hulk grupiliikmeid. Koorubki vastulause Pärnitsa melanhoolsusele, et edasi ei tule midagi. Tuleb küll!
Andres Herkel on viidanud, et üks võimalikke erakondades pettunud uusi poliitikasuundi on n-ö ajutised erakonnad, mis seavad üles väga selged eesmärgid, püüavad need saavutada ja lähevad siis laiali. Herkel annab sellisele poliitikaviisile hinnangu: "See välistaks stagnatsiooni ning poliitika taandumise isiklikuks elatusvahendiks."
Toodud ütlusi kokku võttes saame pildi, kus kanepi "legaliseerijad" võivad saada hea kogemuse probleemi lahendamisest poliitiliste vahenditega ja võivadki vabalt peale eesmärgi täitmist laiali minna, ent ei pruugi seda sugugi teha, kui saadud kogemus oli innustav. Kas samadest või osaliselt samadest isikutest võib kergesti moodustuda uute küsimuste lahendamise poliitiline grupp, mis võtab ette juba järgmised põletavad ühiskondlikud teemad – olgu selleks siis narkopoliitika üldiselt, haridus või miks mitte ka tervishoid ja üldise ühiskonnakorralduse muutmine progressiivsel otsedemokraatial põhinevaks.
Muidugi mõjub see viimane kui otsene ähvardus parteiliste toitumisahelate toimimisele ja sellisel juhul on valitseval klikil kasulik juba eos summutada kõik katsed midagi status quo-s muuta. Olgu see siis seotud uimastipoliitika või senise parteisüsteemiga, millele on äsja kadu ennustanud värske pilguga kolumnist Ahto Lobjakas, öeldes, et on vaid aja küsimus, millal vahemehed (partei, parlament) ühiskonnaloomest eemaldatakse.
Seega, entusiasmi pole vaja legaliseerida, see legaliseerib ennast ise. On vaid vaja, et sel entusiasmil säiliks võimalus tegudesse jõuda. On vaja, et arvamusvabadus säiliks ka teemade osas, mis on täna ebaselgetel põhjustel ebaseaduslikud. Seni pole gruppi välise tsensuuri alla pandud ja loodame, et demokraatlikus ühiskonnas seda vaatamata nuhkimise üha laiemale levikule ei juhtugi. Seni tundub igatahes, et noore inimese entusiasmi legaalsusega on kõik korras.
