FOTOD: Miks tartlane südamerahus üle muru trambib?
Linn on omalt poolt püüdnud aegamööda katta asfaldiga Taaralinna kärmete elanike hävitustööd. Vaatamata nende ponnistustele on vana otsetee asfaltimise järel tekkinud kohe sinna kõrvale uus mudane rada. Pähe tekib mõte, et äkki mõni eriti öko kohalik käib siis seal paljajalu ning tahab muruliblesid talla all tunda.
Haljasala sonkimist esines mu vanas kodulinnas Pärnuski, kuid seal said sellega hakkama pigem autojuhid, kes nurki sirgeks sõitsid. Viimane kord endist kodulinna külastades jäi väga ropp mulje peatänavast Riia maanteest. Alates kolme iksiga Maximast kesklinna poole liikudes jäi silma üks suur pori ning sõtkutud rohelus. Tean omast käest, et alles kevadel külvati sinna pärast torutöid värske õrn muruvaip. Reipad autoomanikud on aga kõik servad ning nurgad omale mugavalt maha nülginud. Säilida on suutnud vaid see muru, mis on suurte maakivide ja lintidega piiratud. Öeldakse, et inimesele ei ole tabalukku ja aeda vaja - ilmselt nii mõnegi isendi jaoks ikka on!
Tagasi Tartu short-cuttijate juurde: kas keskmine tartlane peab end liiga intelligentseks, et üldistele heakorrareeglitele alluda? Isemõtlemine ja isetegemine on nii au sees, et seda viljeletakse igal oma mudasel sammul. Vast kõige koledam ja samas ka ohtlikum lõikamine käib Tartus Eedeni kaubanduskeskuse parkla ringil. Hoolimata ohust ringil liiklevale autole ette jääda astuvad ka pereisad oma lapsekärudega rõõmsalt sõiduteele. Seda kõike selleks, et võita üks sekund ning neli meetrit. Kas selle ühe sekundi ja nelja meetri asemele kuskil ka elus laps tagasi antakse?
Facebookist meenub üks naljapilt, kus maaomanik on äratambitud mururibale kirja jätnud: "Kuule geenius, sa võitsid just 0,2 sekundit. Oled nüüd õnnelik?" Antud juhul kulges korralik kõnnitee kõigest mõnekümne sentimeetri kauguselt.
