Miina Hint Sirbist: ennäe, esimest korda hakatakse millelegi reageerima!
Asjad on läinud Eestimaal viimasel ajal nii segaseks, et raske on isegi seletada, kas kedagi siin kardetakse või hoopis kadestatakse. Järsku, nagu deus ex machina, ilmub välja Sirbi afäär! Ja keegi ei saa enam üldse mitte millestki aru! Kuidas sai üldse niisugune asi juhtuda?
Sest et vaikitud on nii kaua. Eliit on elanud rahumeeli oma elevandiluust tornis. Ja järsku: pauh, niisugune seletamatu asi! Eliit laseb lahti omaenda eliiti, pealegi veel nelja korraga.
Mängus on prestiiž, mängus on oma rahakott. Ja ennäe, esimest korda hakatakse millelegi reageerima! Kuidas on olnud lood siin Eestis teiste kaasmaalastega, see pole kedagi karvavõrdki huvitanud.
Nüüd võib teile öelda, et kogu Eesti uuel ajal ongi eestlastega lood nii halvasti, nagu te alles nüüd oma nahal seda märkasite. Aga heaküll, räägime esialgu täpsemalt niinimetatud Eesti loovisikutest. Kas pole üks osa nendest alati olnud represseeritud, täissülitatud, mahasurutud? Üks osa nendest pole üldse kunagi kultuurkapitalist toetust saanud, isegi kui nende teoseid on avaldatud väljaspool Eestit! Üks osa nendest on täiesti maha vaikitud, või siis ainult ropu sõimu või tati osaliseks saanud. Isegi artikleid nende loomingu kohta pole iialgi läbi lastud.
Ükski kirjastus pole nende loomingut kirjastada võtnud, sest on ju väga hästi teada, kes kulkast raha saab, kes mitte. Ja loomulikult pole neid mitte mingil juhul ka oma liitude liikmeteks võetud.
Kes kardab ja keda? Eestlane on siiamaani kartnud ikka kõige rohkem eestlast, sest eks ole teine eestlane ju tema kõige suurem konkurent, või vähemalt nii ta arvab. Jah, kahjuks on see tegelikkuses pea igal pool nii välja kukkunud, nii poliitikas kui teaduses. Eestlasel on olnud Eestimaal kõige halvem elada. Eks see ole ka üks kõige mõjusamaid põhjusi, miks nad siit massiliselt minema jooksevad!
Aga keda siis ikkagi Eestimaal kardetakse ja kummardatakse. Põline eliiteestlane kummardab, või kummardas siiamaani, teist eliiteestlast, aga peale selle loomulikult ka kõiki mitte päris eestlasi - kas siis segaverelisi või hoopis teisest rahvusest inimesi. Viimaseid saab ju näiteks tõlkida eesti keelde ja võtta kui eesti kirjanikke oma Eesti Kirjanike Liidu liikmeteks.
Poliitiliselt on niisugune kummardamine ju väga kasulik samm, kas pole? Näidates niiviisi üles oma lojaalsust ja truualamlikkust kõikide võõraste rahvaste suhtes.
Peaksin võtma vist endale ka teise, mitte-eesti nime. Ainult et kahjuks tuleks see kohe meie väikeses Eestis välja ja kasu poleks sellest ikkagi midagi.
Kui nüüd veel üldisemalt rääkida, siis pea iga eestlane võib kadestada neid, kelle üks vanematest on mingist teisest rahvusest. Loomulikult väga lihtsalt põhjusel: nendel on ju võimalik valida endale elupaigaks ka teine kodumaa peale Eesti, ükskõik siis, milline - kasvõi suur Venemaa. Vaesel eestlasel pole aga põhimõtteliselt mitte midagi valida. Ei, tema saab ainult Eestist ära teisele maale muulaseks minna. Ehk siis tema peab totaaalselt teiseks inimeseks: prantslaseks, inglaseks või venelaseks muutuma.
Tegelikkus võib mõnikord väga kibedaks minna. Ja ongi läinud, nagu nüüd võime näha eesti eliidi omavahelisest kaklusest. Samal ajal aga jookseb Eesti üha rohkem ja rohkem eestlastest ja nendest, kes tõesti Eestimaad armastavad, tühjaks.
Jääb üle ainult soovida meie eliidile ja kõigile teistele, kes nende hulka on arvatud, jõudu omavaheliseks mudamaadluseks! Tõsi, mõned üksikud on ka meie eliidi hulgast hakanud tasapisi oma silmi lahti tegema, aga need üksikud on jäänud siiamaani muidugi vaid hüüdjaks hääleks kõrbes.
