Leonhard Lapin: Kellele on vaja kultuuriministeeriumi?
Nii mõnigi läks siit Siberisse just kultuuriministeeriumi „lähetusega". Töötasid seal ju valvsad ametnikud: Venemaalt siia sisse toodud eestlased või siis kohalikud taidlejaist kollaborandid, kes oma looval alal polnud läbi löönud ja üritasid siis, positsiooni kasutades, esile tõusta, paremaid hävitades.
Arhitekte jälgis sel ajal Riiklik Ehituskomitee ning need mõlemad kultuuri kontrollivad ja korraldavad institutsioonid töötasid innukalt kuni uue iseseisvumise algaastateni. Ehituskomitee kadus, aga ministeerium jäi.
Ministeerium püüdis nõukaajal kõiki olulisi loojaid koondada Tallinnasse - Tartus kaotati näiteks Pallas. Sääraste sammude tulemusena hakkas Emajõe Ateena kultuurielu kiratsema, suheldi rohkem seltskondlikult ning rahvusliku kultuuri, eriti kirjanduse ja kunsti, valdkonnad hakkasid oma vabadust avalikult ilmutama alles Hrustštsovi sula ajal. Pealinna kesksus on hakanud mõneti mõranema alles uuel sajandil.
Aga ministeerium, kultuurkapital, juhtivad kunstimuuseumid ja kontsertsaalid on ikka Tallinnas. Tartu on seega aastakümneid olnud kultuuripoliitikutele justkui pinnuks silmas ja pole ime, et näiteks mitmed olulised kunstiõpetajad käivad Tartusse loenguid andmas pealinnast.
Tagajärjeks ongi, et kunagi loova kultuuri hävitamiseks ellu kutsutud kultuuriministeeriumi on demokraatiasse pürgival iseseisvusajal saatnud pidevalt skandaalid. Enne Rein Langi astus ju tagasi Signe Kivi!
Peaaegu kõik ministeeriumi senised plaanid on jäänud sahtlisse ning neid on lausa välja naerdud. Absurdne on ka viimane Eesti kultuuri arenguprogramm, mis demonstreerib lauslolli arusaama, nagu saaks kauneid kunste ette planeerida.
Kuhu kaob raha?
Kirjanike Liidu üldkogul seda mõttetut dokumenti, mis on sisuliselt kultuuriametnike tööaruanne, et tõestada endi vajadust teistele, kõrgematele võimukandjatele, üldse ei arutatudki ja öeldi selgelt - kunstid vajavad raha! Kust seda aga saab: väidan, et hunnik raha kaob ministeeriumi enda kuludesse ja selle kaotamisega saaksid Eesti loojad kõva majandusliku süsti.
Mõni aasta tagasi tõi endine kultuuriminister Jaak Allik Sirbis välja kulutused: kultuuriministeeriumi töötajate keskmine palk oli kõvasti kõrgem näiteks kunstiakadeemia professoritest! Muide, Eesti Kunstiakadeemia professoreid hindavad pidevalt väliseksperdid, mis on ka aluseks nende valimisel.
Arvestades, et kultuuriministeeriumi kantsler Sukles on saanud võrreldes teiste ministeeriumide ja sealsete kolleegidega kõige kõrgemat palka, oleks huvitav võrrelda ka meie kaunites kunstides tegutsevate ning rahvusvaheliselt tuntud tegijate sissetulekuid ja CVsid ametnike omaga. Kerkib ka küsimus, kas viimased on üldse olnudki mõne kunstialaga seotud...
Arvan, et Rein Lang polegi nii suur süüdlane asjade senistes käigus. Pigem tuleks vaadata Reformierakonna poole, mis paneb ministri kohale juristi, kes on küll kultuuritarbija, aga mitte asjatundja. Ei tule meelde, et näiteks rahandus- või majandusministeeriumis oleks ministrina töötanud mõni muusik või kunstnik.
Tundub, et kultuur on see valdkond, kuhu sobib mistahes poliitik, pole vahet, kas ta jagab asja või mitte. End ümbritseva seltskonna võib säärane küll spetsialistidest kujundada, kuid ta ei tea, kes on see õige kaunite kunstide hindaja ja korraldaja ning kes on vaid karjerist ja sooja koha otsija.
Amatöörspordi vaim
Kõik see näitab üpris selgesti Reformierakonna suhtumist kultuuri - valdkonda, mis on nende jaoks meie rahvusriigis see viimane valdkond, kuhu raha ja teadmisi kulutada. Tundub, et selle erakonna kohal hõljub hoopis amatöörspordi vaim.
Jah, sportlased võivad nüüd ehmuda - kuhu siis nemad kuuluvad? Ka spordi viimine kultuuriministeeriumi alla on stalinistlik pärand, eesmärgiga lämmatada loovust lihaste abil, nii rahaliselt kui ka vaimselt.
Paljudes riikides, näiteks Prantsusmaal, Soomes ja Leedus, kuulub sport hoopis haridusministeeriumi haldusalasse. See on ka loomulik, sest sport aitab noorel inimesel areneda, tõmbab teda tänavalt või viadukti alt spordisaali ning kasvatab seeläbi meie tippsportlaskonda.
Jah, sport on küll kultuur, aga ta on spetsiifiline, põhinedes füüsilisel treeningul ning eksatsete tulemuste saavutamisel. Kaunite kunstide sfäär on rohkem hingeline ja vaimne. Ja et terves kehas olevat terve vaim - meenutagem mõningaid tuntud sportlaste kohtuprotsesse, mille sarnaseid kunstnikel küll pole olnud.
Valed
Rein Langi esimesi valesid oligi see, kui ta, võrreldes Soomes ja Eestis kultuurile antavaid rahasid, väitis, et meie jääme peale. Nonsenss, olen kaheksa aastat õppejõuna põhjanaabrite juures käinud ja tean sealset rahastamist väga hästi.
Esiteks on seal haridusministeeriumis kultuuril ja spordil eraldi eelarved, lisaks sellele saab kultuur raha ka linnadelt, maakondadelt, valdadelt, paljudelt firmadelt ja ka rikastelt üksikisikutelt. Seda põhjusel, et Soomes on säilinud oma kultuuri toetamise ja hoidmise pärand.
Soome muuseumid ja erakogud on ka Eesti uuenduslikku kunsti ostnud. (Eestis ei ole kollektsioneerimine saanud okupatsiooni tõttu välja kujuneda - oli ju vaid ühtne nõukogude sotsialistlik kultuur.)
Kultuuriministeerium on, vastupidiselt iseenda ülesupitamisele, meie kultuurile kasu asemel enam kahju toonud. Juba kultuurkapitali loomise alguses, mis on põhikirja järgi ellu kutsutud eelkõige üksikute kunstnike, rühmade ja lühiajaliste projektide toetamiseks, hakkas ministeerium survestama kultuurkapitali nõukogu läbi sinna kuulunud ministrite. Eesmärgiks oli finantseerida riiklikke kultuuriinstitutsioone, et kergendada survet üha õhemaks muutuvale rahakotile.
Mida aasta edasi, seda enam on see ka õnnestunud, kuni sinnamaani, et nüüd istub iga sihtkapitali nõukogus ministeeriumi ametnik! Milleks siis aga üldse ministeeriumi vaja on?
Mõttetu dubleerimine
Vähe sellest - asjaajamine kultuuriministeeriumis on äärmiselt bürokraatlik. Kui kultuurkapitalist saan eraldatud stipendiumi kätte kõige kauem paari nädalaga, siis ministeeriumi kaudu laekuv stipendium liigub minuni kaks kuud! Milleks selline raamatupidamise topeldamine? Miks ei võiks saada iga asutis oma raha kätte otse?
Kultuurkapital on nagunii tugeva välis- ja sisekontrolli all. Miks peab raha liikumist kordi üle vaatama?
Väidetakse, et kultuuriministeerium kaitsvat loojaid. Mina pole sealt ei nõuka- ega uue iseseisvuse ajal mingit tuge saanud. Kui need projektid, milles ma olen osalenud, on ministeeriumilt raha saanud, siis on seda olnud niivõrd vähe, et nende teostamiseks on ürituse tiim põhilised vahendid ikka ise välja ajanud või ka ise peale maksnud.
Seda eriti visuaalse kunsti valdkonnas, kus arvatakse, et kunstnik loob õhust ja armastusest. Oma isiknäitustele maksame me pidevalt ise peale - näituse ettevalmistamine võib kesta mitu aastat - ja mingit tulu me kodumaal neist ei saa. Seda enam on kummaline kuulda mõnd lauljat, kes annab tasuta kontserdi, sest kunstnikud teevad iga päev tasuta tööd.
Loomeinimese „kaitsmisest" on mul konkreetne näide: 2000. aastal projekteerisin koos Toomas Reinuga Kihnu Rahvamaja, ent pärast eskiisi ja selle põhjal tehtud riigihanget enam meiega ühendust ei võetud, tööjooniseid ei tellitud, kuid maja hakati „omal viisil" ehitama. Töö sisuliselt varastati meilt, Kihnu vallavanema Johannes Lease initsiatiivil.
Pöördusime abi saamiseks ministeeriumi poole: meie autoriõigusi rikutakse! Toonane minister Signe Kivi suunas meid autoriõiguse spetsialistide komisjoni, mis arutas paar kuud asja ning kinnitas, et seadust tõesti rikutakse ja soovitas meil pöörduda kohtu poole. Tegime seda ja ka võitsime. Samal ajal aga finantseeris ministeerium seaduserikkumisest hoolimata maja ehitamist ikka edasi. Niipalju siis ministeeriumi abist.
Võiksin kultuuriministeeriumi mõttetusest ja ebaadekvaatsest tegevusest kirjutada lehekülgi, ent tundub, et seda asutust on vaja vaid erakonnaga seotud võimukandjatele, sugulastele ja headele tuttavatele, et varustada neid soojade ja kõrgepalgaliste kohtadega. Samal ajal puudub vastutus ja moraalne kohustus meie kultuuri arendamiseks, sest kõige olulisema teevad loojad ise ära, tegutsedes ilma programmideta, luues kaunite kunstide tulevikku, mida täna on võimatu ette näha.
Need loojad võiksid siis oma töö eest saada ka tänaste ametnike raha ja nad ise võiksid tähtsatel üritustel Eesti kultuuri esindada.
