Hardo Aasmäe: Nii nagu eestlased pole Nipernaadid, pole ka venelased matrjoškad
On näha, et asja (ehk Venemaad ja reklaami) ei tunne töö täitja ega tellija. Kui töö on valmis ja matrjoškad sammuvad ringi mööda internetiavarusi ning tekitavad juba segadust, teatab DDB Eesti tegevjuht süüdimatult, et matrjoškade puhul on tegemist üdini positiivse kujundiga.
Niisugust asja saab välja öelda vaid stiilipeol või sellejärgsel hommikusel peaparandusel. Selle arusaama alusel oleksid tšehhid suur kari Švjeike, hispaanlased tänapäeva Don Quijote´d, inglased mr. Bean´id ja eestlased kahepalgelised mängurlikud Nipernaadid.
Tuleb aru saada, et matrjoškad on vene ühiskonnas mitmetähenduslikud ja ajas muutuvad. Kunagisest vene käsitööliste leiutisest, mis silmamoonduslikult mahutab ühe nuku sisse mitu erinevat, on tänaseks saanud olulisel määral turistlik tööstuskitš. Pealegi kehastasid algselt matrjoškad eelkõige piimrõõsasid priskeid ning natuke lihtsameelseid külaneiusid või matsakaid maamemmesid.
Nende üldine alatoon oli kohmetu maakas. Nii on matrjoškasid käsitlenud ka meie unustamatu EAS-i reklaamklipp. Kas kohmetu vene maarahvas on meie turismi sihtrühm?!
Venemaal on lõhe maa- ja linnarahva vahel alati olnud oluliselt tuntavam kui meil. Seda nii hariduslikus, kui ka kultuurilises mõttes. Vene haritlaskond kujunes paljuski aadelkonna ja segaseisuslaste toel. Meil võrsus see valdavalt alamast maarahvast (tõsi, parasjagu aadelkonna eeskujul). Seepärast on vene ühiskonnas maaka mõiste halvustavam, kui meil Eestis.
Pealegi on matrjoškad kujunenud omamoodi (poliitiliseks) pilapostiks. Nii võis juba perestroika ajal leida suurt ja üllast matrjoška-Leninit. Selle see väiksem Stalin. Edasi juba pisem Hrjuštšov ja Brežnev kuni lõpuks on nuku südamikus pisike-pisike, kuid ühtne ja jagamatu Gorbatšov, saatana märk laubal.
DDB Eesti ei saanud ilmselt aru, et nad peavad Eestile reklaami tegema. Kui te tahate ministrit paluda oma pidulikule õhtusöögile ning pakute talle avakõnet, siis tuleb talle lähetada kaunilt kujundatud kutse, mitte äsja temast lehes ilmunud pilapilt.
Aga tühja sest reklaamiagentuurist. Iga ettevõte võib pilapoodi oma kaupa pakkuda. Poeomaniku asi on seejärel otsustada, kas kaup talle sobib. Seepärast on põhjust kõneleda EAS-ist, mis nähtu põhjal ei kubise just mõistusest.
Esimese hooga hakkas EAS kiitma, kui palju mingi fännileht on Facebookis fänne juurde saanud. Püha müristus ja lihtsameelsus! Kirvega võib lõhkuda puid ja päid. Facebook´is fänn olemine on samasugune klikk nagu klikk ajalehe veebiväljaandes. Klikke kipuvad kergemini koguma ikkagi lood, mis käsitlevad ühiskonna pahupoolt.
Ajaleht on rõõmus, kui tema artikleid palju loetakse ja kommenteeritakse. Kuid on rõõmus vaid siis, kui lugu puudutab kedagi teist. Kui artikkel käsitleks näiteks lehe omanike rahalisi mahhinatsioone või ajakirjanike korruptsiooni, siis asenduks rõõm masendusega.
EAS ei ole ajaleht ega koht välisriikide avaliku arvamuse õrritamiseks. EAS peab muuhulgas kujundama Eesti visiitkaarti. Seepärast on matrjoškakampaania põhimõtteliselt ekslik ja kahjulik.
Seepärast võlgneb EAS avalikkusele veel mõned selgitused. Selleks, et 27 800 € saaks töö eest välja maksta, pidi keegi töö ära hindama, keegi pidi selle vastu võtma ja keegi pidi andma korralduse see raha välja maksta.
Kõigil nendel inimestel on nimi, nägu ja ametikoht. EAS võlgneb avalikkusele selle nimistu. Asi poleks võib-olla seda väärt, kui samasuguseid äpardusi poleks meil ka varem juhtunud. Näiteks kas või sotsiaalministeeriumi haldusalas.
