Lugeja haridusest: kodanikku ei huvita, kas tegemata töö on riigi või kohaliku omavalitsuse süü
Kodanikena olemegi valinud kohalikku omavalitsusse ning Riigikokku inimesed, kes juhiksid meie kohalikku elu ning riiki. Mida see tähendab? See tähendab seda, et tehakse vajalikud arvutused kümnete aastate perspektiivis, kasutates spetsialiste ja ametnikke. Neid arvutusi tuleks teha nii, et me ei arutaks selliste asjade üle, et miks meil on palju ilusaid koolimaju, kus pole õpilasi, või miks meil on koolid, aga pole õpetajaid.
Ilmselge on see, et kusagil on midagi valesti tehtud ning rahvas ootab, et selle eest ka vastutust kantakse. Kodanikud on soovinud, et meil oleks ilusad koolid, igas koolis pädevad õpetajad ning igal õpilasel koolikoht. Reaalsus on see, et miljonid on investeeritud betooni, meil on ilusate kunstmuruväljakutega ja spordisaalidega koolid, kuid nendes ei ole õpilasi ning kui pooltühjad klassid ongi olemas, siis pole õpetajaid.
Seda, et Eestis on iive negatiivne, õppisin mina juba põhikoolis. Miks juba siis ei võetud midagi ette? Miks investeeriti betooni, kuhu pole praegu kedagi õppima saata? Sellele on juhtinud tähelepanu ka haridus- ja teadusministri nõunik Andres Kaarmann.
Lugupeetud minister, me saame aru, et lapsi on aina vähem ning õpetajaid ei ole piisavalt. Kes selle eest vastutab ning millal tulevad radikaalsed muutused? Siinkohal ootavad õpetajad ja rahvas pigem vastust küsimusele, kus olid analüütikud ja statistikud siis ning miks nende teadmisi ära ei kasutatud? Milline tuleb haridusreform? Millal ja millised koolid suletakse? Kuidas saavad õpilased kooli?
Rahvas on muutusteks valmis. Inimesed ei ole rumalad ning oleme kõik muutusteks võimelised. Toon näite täiesti teisest valdkonnast. Kui avalikes kohtades keelati suitsetamine, oli poleemika suur. Hetkel ei kujutaks ettegi, et kusagil kohvikus keegi sigareti süütaks. Arvan, et lepime sellega, kui mõni hubane ja mõnus kool suletakse, kuid pädevad õpetajad on siiski olemas, klassikomplektid on täidetud ja õpilastele on tagatud transport kooli ja tagasi.
Kallid rahvaesindajad, te olete kõik ühes ja samas Eesti riigis. See, kuidas te selle muutuse ellu viite, on teie küsimus. Meie ei peagi sellele vastust teadma, selleks oleme andnud valimistel oma hääle. Me ei taha kuulda, kuidas te vastutust jagate ning kes milleski süüdi on. Tahame näha tegusid ja tulemusi. Hetkel peame leppima eelnevalt tehtud vigadega, kuid tahame kuulda lahendusi, näha plaane ning rakenduskavasid. Tahame kindlaid eesmärke ja tähtaegu, et saaksime oma silmaga näha tehtavaid jõupingutusi.
