Tööotsija kogemused Tartus: mida lubatakse ja mida tegelikult saab?
Sügisel alanud tööotsingute esimene valik langes ürituste turvamise ametipostile. Grupivestlusele meelitas minema asine töötasu - pakuti miinimumist mitu korda suuremat numbrit. Kohapeal muidugi selgus, et seda mõnusat tasu saab vaid teatud tingimustele vastates. Tingimusteks olid turvatöötaja baaskoolituse läbimine ning turvatöötaja tervisekontrolli teostamine. Need kõik muidugi omal kulul. Hinnaskaala jääb koolituse puhul kolmesaja euro ringi ning tervisetõendi saab kolmekümne euroga.
Tõsine mõttekoht tekkis seoses töötundidega. Nimelt ei pakutud konkreetseid töötunde, vaid ajutisi projekte. Nende puhul võis tööaeg varieeruda mõnest tunnist mõne päevani. Kiirelt küsiti üle, kas kohaletulnutel on teistele transporti pakkuda. Kütusekulu saavat kompenseeritud, kuid auto kasutamise eest mingit hüvitist ei pakutud.
Järgmine meeleolukas tööpakkumine saabus puidutööstuse vallast. Sai koos mõne huvilisega kenasti kohale mindud ja töö iseloomuga tutvutud. Avatud angaaris käis kaheksatunnine puitlaudade ladumine virna. Küsisin murelikult, kas avatud angaaris talvel veidi jahe ei hakka. "Praegu on ju suvi," tuli kiire vastus. Ilmselt minu teeneid külmemal ajal enam ei vajatud, või ei tahetud tunnistada, et ka kolmekümnekraadises pakases ja tuisus peame neid laudu seal edasi laduma.
Järgmine paljutõotav töökoht meeldis senistest enam ning oli seotud müügitööga. Raske südamega siiski loobusin pakutud võimalusest, kuna eeldati 12-tunnist püstiseismist. Lisaks tekitas muret lõunapausi pikkus ning kohustus viibida tööl ka lähenevate pühade ajal. Lõunasöögiks jäeti kaheteistkümne tunni jooksul heldelt pool tundi. Vanad olijad tunnistasid, et selle ajaga jõuab vaevalt tagaruumis võileiva suhu pista. Mingist soojast lõunast ei saa juttugi olla.
Pika püstiseismisega meenusid aga õudsed selja- ning jalavalud eelmisest töökohast. Seal sain teha lausa 16-tunniseid vahetusi. Hommikul pärast tööpäeva ärgates olid kannad nii valusad, et neile ei saanud valust niutsatamata toetudagi.
Viimasena kirjeldan tööotsingut autopesulas. Töökuulutus näis igati kutsuv - hea palk ja normaalsed tööajad. Kohale minnes muidugi selgus, et reaalne tööaeg on kuulutuses väidetust pea kaks korda pikem ning palk siiski vaid miinimum pluss talvised autopesu lisatasud. Tööpäev venis lubatud kaheksa kuni kümne tunni asemel hoopis 17 tunni pikkuseks. Selles sisaldus ka tund tasuta tööd, mille ajal oli vaja territoorium ära puhastada ning õhtul kassat koostada.
See sama kassa koostamise aja mittetasustamine on Eesti kaubanduses pigem reegel kui erand. Viljelevad seda nii odavketid kui ka eliitpoed.
Vaatamata vastuolulistele kogemustele Tartu tööturul jätkan otsinguid. Valdavas osas vaatavad tööportaalidest vastu siiski vähekutsuvad ametid nagu koristaja, nõudepesija, kassiir ja kaubanduse turvatöötaja. Tuttavad soovitavad pigem edasi õppima minna, et siis erialaste kohtade pärast konkurssidel rebima hakata. Ilmselt peabki pigem täiendkoolitusi juurde võtma, et valikut laiemaks muuta. Õnneks seda Töötukassa veel võimaldab.
