Urmo Kübar: Rääkiv või röökiv rahvas

Kevadel kirjutas Ilmar Raag oma veebipäevikus kakluse ligitõmbavast võlust. Vähemalt koolipõlves oleme seda vist kõik kogenud: hakkavad kusagil rusikad välkuma, on seal kähku ümber käratsev-ässitav summ. Peaks keegi kaklejad enne esimest verd lahutama, vajub kamp porisedes laiali - ilus vaatemäng rikuti ära!

Sellist porinat kordas hiljuti Delfis ka Priit Hõbemägi. Lühidalt ütles ta, et õpitagu Sirbi ümber toimunust: vaid nädalaga saadi ministrilt tagasiastumislubadus, samas kui need tossikesed, kes aasta hakul Rahvakogus kaasa lõid, ootavad ikka esimesi seadusemuudatusi.

Nüüd ei tohi pehmeks muutuda, survet ei tohi leevendada, manitses Hõbemägi, täpsustamata küll, mis peaks olema selle surve eesmärk.

Hea küll, tema tekstist saab aimata, et siht võiks praegusel juhul olla ülbe Reformierakonna lõplik paikapanek. See on kena eesmärk, ülbusele ei ole õigustust. Aga milliseid peksasaamise mõjul toimunud imelisi ümberkasvamislugusid me teame?

Iga valimistel kaotanud partei on endale tuhka pähe raputanud, et vaat kui kahju, kaugenesime rahvast! Nüüd saime õppetunni! Ning iga kord oleme näinud, kuidas see tarkus samm-sammult pärast järgmist võimuletulekut unub. See pole imekspandav, kui peamiseks puutepunktiks rahvaga on valimiskampaaniad. Mis silmist, see südamest.

Teerulliga teerulli vastu

Hõbemägi loogika on, et selle ärahoidmiseks tuleb lisaks valimistele end vajadusel korraliku koslepiga meelde tuletada ka vahepeal. Kui ei aita ühest korrast, siis lüüa uuesti. Kui oma jõust ei piisa, kutsuda teisi appi. Kui vastane ikka näoli mutta suruda, küll ta siis lõpuks teeb, mida tahad. Mõni aeg pärast seda piisab ehk ka paljalt rusika näitamisest.

Oleks rumal väita, et  meeleavaldused, streigid ja muu selline ei anna tulemusi. Kui sooviks on mõne otsuse muutmine või ärahoidmine, ministrist lahtisaamine või muu, siis on selline jõuga pealelendamine kaunis tõhus. Las maitsevad nüüd samasugust teerulli, mida nad aiva meile teevad!

Aga sel lähenemisel on kaks olulist puudust. Esiteks tegelevad nad tagajärgede, mitte põhjustega, ning on seega määratud uuesti ja uuesti korduma. Nagu loomariigis, kus alfaisane alistab konkurendi ning saab seejärel mõnda aega tema asemel ise voli järgi karja emaseid koinida - aga ainult seni, kuni mõni järgmine uljaspea talle endale koha kätte näitab.

Teiseks ei saa eeldada, et kel jõud, sel ilmtingimata ka õigus. Nii mõnelgi esmapilgul atraktiivsel ideel võib olla tõsiseid halbu mõjusid, meeleavalduste ülesköetud emotsioonide õhkkond ei ole aga poolt- ja vastuargumentide vaagimise koht. Selleks on vaja röökimise asemel rääkima hakata ning vajadusel ka pingutada, et räägiksid needki, kes ise erinevatel põhjustel eesliinile ei torma, aga keda tehtavad otsused mõjutavad.

Rahvas on rumal?

Ses osas räägib Hõbemägi tekst endale vastu. Ühest küljest ütleb ta, et kõnelda tuleks võimalikult suure seltskonnana, sest esindajate kaudu peetavad läbirääkimised andvat avalikule võimule alati eelise. Samas heidab ta ette, et Rahvakogu pöördus "aktivistidega" piirdumise asemel võimalikult suure osalejaskonna poole.

Jah, soovi korral pole raske leida kinnitust, et rahvas on rumal, mistõttu tema roll võiks piirduda aktivistide ette valmistatud meeleavaldustel massiks olemisega (poliitikute meelest valimistel neile oma hääle andmisega). Läinud nädalal naerdi Facebookis ameeriklaste üle, kes - mõelge ometi! - ei osanud Euroopa kaardil Montenegro ja Andorra asukohta määrata. Rahvakogu veebilehel tehti ettepanekuid seaduste muutmiseks, mis juba ammu muudetud, rääkimata sellest, et nii mõnigi eksis terminitega või väljendas end muidu naiivselt.

See on ratsionaalne ignorantsus. Argiaskelduste kõrval ei ole meil põhjust hoida end kursis teemadega, kus meist suurt ei sõltu. Laps, kes nutab, sest tal tulevad hambad, on olulisem kui valimissüsteem või kultuuripoliitika, siin pole küsimustki.  

Aga see ei tähenda, et needsamad inimesed ei tunneks huvi ega suudaks süveneda ja läbimõeldud arvamust kujundada, kui selleks anda põhjus ja luua head võimalused. Eelkõige tähendab see lugupidamist, inimkeelset infot poolt- ja vastuargumentidega, aega ja avatud meelt, et kaasaja isiklik eelistus pole olulisem teiste omadest.

See on keerulisem kui meeleavalduse korraldamine ning pole kindlasti nii vaatemänguline. Kui aga eesmärgiks on röökivast ühiskonnast rääkivaks saamine, kus koostööd ei tehta mitte seepärast, et peab, vaid et tahetakse, siis eeldab see inimeste osalemist, arusaamist, kaasamõtlemist. Rahvakogu on selle saavutamiseks üks, ehkki kindlasti mitte ainus võimalus.

Kaheksa kuud pärast Rahvakogu

Kas ma olen Rahvakogu tulemustega rahul?

Sellega, mida rahvas tegi - väga. Pärast Rahvakogu ei ole kellelgi õigust öelda, et inimesed ei tahaks ega suudaks ka keerulistes teemades arukalt osaleda ja tarku, seejuures mitte ainult enda huvidega arvestavaid valikuid teha. Need inimesed, kellest enamikul ei ole õigus- või sotsiaalteaduste kraadi, pingutasid ja tõid endast välja parima. Sama võis näha suvisel Arvamusfestivalil Paides. Või juba aastaid kogeda "Teeme ära" talgutel, mis on kindlasti saavutanud rohkem kui oleks saavutatud meeleavaldustega keskkonnaministeeriumi või vallamajade ees.

Riigikogu osaga ei ole põhjust rahul olla. Asi polegi selles, et parlamendi veskid jahvatavad aeglaselt - kuigi erakonnad, kes ju ka ise Rahvakogus kaasatud olid, lubasid esimesi seadusemuudatusi suveks. Aastate pärast pole suurt vahet, kas mõni mõistlik otsus tehti mais või detsembris. Ka see pole probleem, kui erakonnad leiavad mõne konkreetse eesmärgi saavutamiseks parema viisi kui Rahvakogus välja pakutu.

Nii magedalt, kui see ka ei kõla, on küsimus suhtumises. Selmet olla tänulik mitmele tuhandele inimesele, nii asjaarmastajatele kui ka tipp-spetsialistidele, kes oma heast tahtest ja vabast ajast, tasu saamata, tegid tõsist tööd (kui paljud Riigikogu eelnõud saavad sellist sisendit?), kasutab põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste iga võimalust, et nende tehtut pisendada ("Me ju tegeleksime nende teemadega nagunii") ja naeruvääristada ("Eks meile ikka saadetakse igasugu kirju ja ettepanekuid"). Mis kasu ta sellest ühiskonnas tõusvat loodab - arusaamatu.

Aga samas - meist võrratult olulisemaid tegijaid maailma ajaloos (piinlik oleks neid siin nimetada, justkui kipuks end nendega võrdlema) on ignoreeritud, pilgatud, rünnatud. Ja kas nad loobusid, lõid käega? Mis on selle kõrval mõni Rait Maruste irooniline muie?