Inga Raitar: Miks hiired põgenevad?
Juhtusin lugema Peeter Tulviste ülipõnevat artiklit, kus loodusrahvaid uurinud professor jõudis järeldusele, et on olemas kahte täiesti erinevat tüüpi mõtlemist.
Igapäevaelus toimetuleks piisab meile loomupärasest kogemuspõhisest argimõtlemisest. Meil on sinna kõrvale panna veel teinegi mõtlemistüüp, koolis omandatud teaduslik mõtlemine. Filmis "Raudne Leedi" sõnastas Margaret Thacher nende kahe mõtteviisi erisuse nii: "See mis teile, meestele, on fiskaalvastutus, on naiste jaoks igapäevane heaperenaiselik majandamine."
Tõlkes kaduma läinud
Meie praegune kriis valitsejate ja valitsetavate vahel on tegelikult kahe täiesti erineva mõtteviisi põrkumine. Üks ootab igapäevast heaperenaiselikkust ja teine vastab vaadina kumisevate sõnadega fiskaalvastutusest. Minister räägib teaduskeeles, milles saab protsessist „objektiivsele kaugusele" astudes (loe: positsiooniga tagatud heal ülalpidamisel olles) vastavate aparaatidega uurida ja mõõta (loe: Eurostatil on alati õigus).
Inimesed räägivad argikeeles, kus asjad on nii, nagu nad on, ning mõõta on võimalik vaid olemasolevat. Riigijuhid teevad oma tööd kui teaduslikku eksperimenti, mille osas meie oleme vaid purki pandud hiired, kelle käitumise jälgimist mõõdavad arvud tabloodel, ning kelle enesetunne pole protsessi teaduslikust vaatevinklist üldse oluline.
Inimese jaoks on see eksperiment aga tema igapäevane elu, mida ta sooviks elada mitte katsepurgis, vaid tema tegelike vajadustega arvestavas riigis. Inimesed püüavad argikeeles hüüda appi, anda üha valjemalt märku, et nad ei tunne end selles eksperimendis hästi. Ning neile vastatakse, et mis te kiljute, eksperiment edeneb imeliselt, me oleme just jõudmas vapustavate tulemusteni!
Numbrid on ju ilusad!
Kõigile on selge, et purgis, kus eksperiment toimub, pole asjad õigesti ega hästi. Teadlased ei pea seda kindlasti mitte endaga seotuks - nemad on ju katse korraldanud kõigi teadusreeglite kohaselt ning teevad omalt poolt kõik, et reformida hiirte olukorda purgi katsetingimuste piires. Õnneks pole purk väga kindlalt suletud, seetõttu pageb üha suurem hulk katsehiiri laiali.
"Valitsevatel teadlastel" on väga raske aru saada, miks nad lähevad sinna, kus nad saavad elada lihtsalt hiirtena, mitte ei tee nende eksperimendi õnnestumise nimel kõik endast olenevat. Teisisõnu - miks nad ei ole valmis ebamugavusteks vaid selle nimel, keegi saaks Nobeli preemia maailma parima hiirejuhtimise eest.
Argiloogika järgi ongi asjad nö inimese tasandil kehvasti. „Teadustasandil" asju paika seadev valitsus arvab, et Eurostat ja teised teaduskeeled ütlevad ju, et kõik on kõige paremas korras. Kumbki pool ei saa aru, miks teine teda ei mõista.
Võim pole rollimäng
Kui inimene on võtnud endale kohustuseks seista hea teiste huvide eest, sest talle on usaldatud suurem vastutus (valijad oma häält andes ju selle valitsejatele annavadki - kohustuse nende eest vastutada), ei saa ta asetada end neist, kelle eest ta vastutab eraldiseisvasse keskkonda. Ei materiaalselt ega keeleliselt.
Võim pole positsioon teistest kõrgemal, kus saad vaadelda ja mängitada neid teisi justnimelt "nende teistena". Katsehiirte või malenuppudena. Võim on kohustus teha sama, mida heaperemehelikult oma kodumajapidamises teed nende nimel, kes on sinu vastutusel. Võim on kohustus võtta reaalne vastutus, ainult kodumajapidamisest märgatavalt avarama reaalsuseosa kujundamise ees. Koos oma tegude kõigi tagajärgede eest vastutamisega. See pole katse ega rollimäng, see on sinu ja minu ühine elu.
Reformid on vaid formaalsed ümberkorraldused. Klotside ümbertõstmine olemasolevas mustris. "Valitsevate teadlaste" probleem hetkel ongi, et nad tahaks jätkata oma mänge reformidega hetkel, mil tegelikult vajame me hoopis sisulise muutuse tunnistamist ja vastuvõtmist.
Selleks pole aga sugugi vaja revolutsiooni, nagu Ukrainas, mässe, nagu Egiptuses või midagi muud purustavat või vägivaldset. Elu ja asju tuleb lihtsalt vaadata teisest vaatepunktist. Hiiri karjatav ja protsessi vaatlev teadlane peab saama osalejaks, kes jagab ühist visiooni ja kokkulepet selle teostumise nimel.
Siis pole enam lõhet eri maailmas elavate ja eri keeli kõnelevate "teadlaste" ja "hiirte" vahel.
Järele jääb ühiskond, mis koosneb oma ülesandeid parimal võimalikul moel ning seesmise vastutustundega täitvatest inimestest. Sellest purgist hiired ei põgene. Lihtsalt selle tõttu, et pole ei purki ega hiiri, vaid riik ja inimesed.
