Leo Kunnas: Uus arengukava tähendab kaost kaitseväe sõjaaja juhtimises
Kuidas vastab uues arenguplaanis väljapakutud struktuur sõjaaja vajadustele? On ju sõjaaja vajadustest lähtumine (vähemalt neis riikides, kus on põhjust karta kallaletungi oma territooriumile) juhtimisstruktuuri väljaarendamise põhikriteeriumiks.
Kõigepealt tsiteeriksin ühte huvitavat nimekirja, mis on ära toodud kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Nimekiri hõlmab selle seaduse muutmise korral kehtima hakkavat loetelu kaitseväe juhatajale otsealluvatest ülematest:
1. Kaitseväe juhataja asetäitja,
2. Kaitseväe peastaabi ülem,
3. õhuväe ülem,
4. mereväe ülem,
5. erioperatsioonide väejuhatuse ülem,
6. sõjaväepolitsei ülem,
7. toetuse väejuhatuse ülem,
8. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem,
9. 1. jalaväebrigaadi ülem,
10. 2. jalaväebrigaadi ülem,
11. luurekeskuse ülem,
12. staabi- ja sidepataljoni ülem,
13. Kaitseväe peainspektor,
14. Kaitseväe peaaudiitor ja
15. NATO küberkaitsekoostöö keskuse Eesti kontingendi ülem.
Kriisi- ja sõjaajal lisanduks neile veel Kaitseliidu ülem oma eraldiseisva juhtimisahelaga, mida olen juba varasemalt piisavalt kritiseerinud.
Igaüks, kes on vähegi juhtimisteooria ja -praktikaga kokku puutunud, näeb, et 16 otsealluvat on ühele juhile liiga palju. Mõistlik oleks viis-kuus.
Samas on otsese lahingutegevusega tegelevaid ja selle eest vastutavaid ülemaid kaitseväe juhataja alluvate seas kõigest neli - jalaväebrigaadide ülemad, Kaitseliidu ülem ja erioperatsioonide väejuhatuse ülem (õhu- ja mereväe ülemaid nende hulka lugeda ei saa, sest neil pole hetkel ega teki vastse arengukava kohaselt ka järgmise kümnendi jooksul ühtegi lahinguvõimekust).
Otseselt lahingujuhtimisega tegelevast juhtimisahelast tahetakse ühekorraga lõigata välja kaks lüli, kaks juhtimistasandit - maaväe staap ja kaitseringkondade staabid. Kes hakkab nende funktsioone täitma?
Maaväe staabi kaotamine eeldaks kaitseringkondade staapide tugevdamist, et need suudaksid osa selle funktsioone üle võtta. Kuid mis mõtet on maaväe staabi kaotamisel olukorras, kus ilma lahinguvõimekuseta õhu- ja mereväe staabid jäävad alles ning kaitseringkondade staabid likvideeritakse?
Loomulikult on kaitseväes puudus kvalifitseeritud kaadrist. Aga kas on mõtet tekitada viis kindralit (Kaitseväe juhataja, tema asetäitja, Kaitseväe peastaabi ülem ja tema kaks asetäitjat) ning panna need juhtima kahte koloneli-brigaadiülemat? Pole ime, et sel juhul ei jätku nelja ärksat koloneli kaitseringkondi juhtima.
Kui suurt sõjaaja kaitseväge on vastses arenguplaanis välja pakutud juhtimisstruktuuriga üldse võimalik juhtida?
Seda pole raske välja arvestada. Kaks kolme jalaväepataljoniga brigaadi, kumbki 4500-5000 inimest, millele lisandub umbes 2000 inimese jagu keskalluvusega üksusi, seega kokku mitte üle 12 000 kaitseväelase.
Kaitseliidus (ilma Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonideta) on praegu umbes 13 000 liiget, kellest kõik ei kvalifitseeru vanuselistel või tervislikel põhjustel sõjaaja ametikohtadele. Isegi, kui oletada, et nad kvalifitseeruksid sajaprotsendiliselt, või tulevikus Kaitseliidu liikmeskond oluliselt suureneks, jääks uues arengukavas planeeritud sõjaaja kaitseväe ja Kaitseliidu kogusuurus ikkagi 25 000 inimese piirimaile.
Siiamaani on kriisi- ja sõjaaja kontekstis käsitletud kaitseväge ja Kaitseliitu ühtse organisatsioonina, sõjaaja kaitseväena, kuhu kuulumise aluseks on kaitseväeteenistuskohustus. Sõjaaja kaitseväe suurus on praegu umbes 42 000 inimest.
Vastse arengukava elluviimisel väheneks sõjaaja kaitsevägi kaitseringkondade kaotamise tõttu seega pea poole võrra. Reservväelaste arv võib tõesti kümne aasta jooksul kasvada (juhul, kui ajateenistuse mahtu ei vähendata) umbes 60 000 inimeselt 90 000 inimeseni, aga kus on nende sõjaaja ametikohad? Kus on neist moodustatud üksuste koht kaitseväe sõjaaja struktuuris? Kes neid juhtima hakkab, kui kaitseringkondade staape ega ülemaid enam pole? Kui nad ei ole sõjaaja struktuuris, kuidas on võimalik neid siis relvastada ja varustada?
Lõpuks on paslik meenutada veidi kaitseväe sõjaaja juhtimissüsteemi väljakujunemise ajalugu. 1990. aastate alguses polnud kaitseväel midagi peale Kaitsejõudude Peastaabi (alguses polnud isegi kaitseväe juhatajat), kellele allusid väeosad. Kaitseliit elas omaette elu kusagil kõrval. Kaitseväe mobilisatsiooni eest vastutas kaitseministeerium, kes ei teinud selles valdkonnas mitte midagi.
Juhtimissüsteemi puudulikkus ei tulenenud toonaste kaitseväe juhatajate ja väheste vanemohvitseride rumalusest, ignorantsusest või nõrgast tahtest. Sõjaaja juhtimissüsteemi vajalikkusest saadi aru, aga selle loomiseks puudusid eeldused piisava hulga väljaõppinud ja kogenud kaadri näol.
Alles 2003. aastal sai kaitsevägi enda kätte omaenda mobilisatsiooni korraldamise. Pärast seda tekkis võimalus hakata looma sõjaaja juhtimisstruktuuri - kaitseringkondade staape. See töö on nüüdseks kestnud kümme aastat.
Olen kuulnud tihti eelmisi kaitseväe juhatajaid ja praeguseks juba teenistusest lahkunud vanemohvitsere kahetsemas, miks nad ei suutnud teha rohkem - alustada kaitseringkondade loomisega varem, jõuda arengus kaugemale, luua rohkem sõjaaja üksusi ja võimekusi, õpetada meie sõdureid paremini.
Kuhu viib meid aga uus arengukava? See on viimas Eesti kaitseväge olukorda, kus ei ole küsimus enam millegi uue tegemises, isegi mitte saavutatu alalhoidmises, vaid juba tehtud töö lammutamises, juhtimisstruktuuri demonteerimises ja sõjaaja kaitseväe vähendamises. Sõjaaja juhtimisstruktuur tahetakse viia tagasi 1990. aastate tasemele.
Kas uues arengukavas väljapakutud struktuur vastab siis sõjaaja vajadustele? Ei vasta. Tõesti, areng ei ole alati progress. Taotletud progress muutub juhtimiskaoseks sõjaajal. Sel juhul on tegu taandarengu ehk regressiga.
