Sergei Stadnikov: Viktor Janukovõtši võitlus

Oi kui hea ja kerge oleks Ukraina presidendil Viktor Janukovõtšil, kui mingil imeväel oleks täitunud kaks tema „tagasihoidlikku" soovi: ikka veel kehtiks kahekümne aasta tagune hind Vene gaasi eest ja ELilt laekuksid miljarditesse ulatuvad investeeringud majanduse ning infrastruktuuri arendamiseks! Paraku ei saa kõik unistused täituda...

Sügise hakul selgus karm tõsiasi: Brüssel ei kavatsegi kavandatava assotsiatsioonileppe eest tõsist „pappi" välja käia, sest tal lihtsalt pole seda. Dollaritest pungil Venemaa aga arvutab ja arvestab vaid omakasu, nõudes igati loogiliselt ühinemist tolliliiduga. Hetkeseis on Ukraina riigipea jaoks ülimalt keeruline, kuid ometigi mitte lootusetu.

Janukovõtš on ka varem suutnud segastel aegadel endale mugava positsiooni välja nihverdada. Tõsi, ta ei ole mingi poliitiline strateeg, kes suudaks mitu käiku ette kavandada, kuid vahepealsete aastate jooksul kujunes tal välja tugev võimuinstinkt, mis võib teda juhtida väga otsustavatele tegudele.

Janukovõtš ei unusta kunagi Oranži revolutsiooni sütitanud 2004. aasta presidendivalimiste lõppu, mil ta andis järele tollasele presidendi Leonid Kutšma keelitustele oodata ametlike valimistulemuste avaldamisega varajaste hommikutundideni, mil tänavaproteste alustanud opositsioonijõudude hoog pidanuks raugema. Nagu näitasid hilisemad sündmused, suutsid „oranžistid" valimisjärgsel ööl mobiliseerida hoopis täiendavad jõud...

Janukovõtši otsustav võitlus

Oma poliitilise karjääri jooksul on ta pidanud juba kättevõidetud võimu ära andma ja seepärast võib eeldada, et nüüd võitleb see tipp-poliitikust oligarh lõpuni. 2015. aasta presidendivalimised ei ole enam väga kaugel ja kasvõi juba selle pärast ei saa opositsioonäär Julija Tõmošenkot vanglast Saksamaale „ravile" lasta.

Meeleavaldustest ajendatult tuleb mõistagi küsida, milliseid vigu on Janukovõtš teinud? Poliittehnoloogia poolelt vaadatuna venitas ja tingis ta Brüsseliga liiga kaua. Sisuliselt öeldi assotsiatsioonilepingu allkirjastamisele „ei" nö eelviimasel tunnil. Sellega vihastati välja üksjagu Euroopast unistajaid, sest propageeriti ja lubati liitumist lausa mitmeid aastaid. Kas tõesti ei suudetud ühiskondliku vastaseisu eskaleerumist ette näha?! Tõepoolest kummaline. Tähtsaima ülesandena näeb praegune Ukraina president muidugi järgmiste valimiste võitmist - pärast vaatame, mis saab.

Mingil hetkel tuleb hakata likvideerima Kiievi kesklinna püstitatud barrikaade ja välja kupatama demonstrante hõivatud ametiasutustest, sest muidu ei ole valitsev režiim paljude kodanike silmis enam legitiimne ja teovõimeline. Siin aga kerkib paratamatult üles küsimus jõustruktuuride (eelkõige erivägede) efektiivsusest ning kohati isegi lojaalsusest.

Viimase nädala ärevaid sündmusi vaagides jäi mulle mulje, et Euroopa Liidu abi protestijatele on pigem tagasihoidlik ja ilmselt sekkusid just selle pärast Ameerika Ühendriikide kõikvõimalike struktuuride esindajad. Mõned Ameerika analüütikud ei välista isegi isiklike julgeolekugarantiide pakkumist Viktor Janukovõtšile ja tema sugulastele juhul, kui ta kuulutab välja näiteks ennetähtaegsed parlamendivalimised.

Omalt poolt siiski lisan, et ameeriklaste lubatud garantiid on küll viimane asi, millega üks autoritaarne poliitik võiks nõustuda. Meenutagem siinkohal kasvõi USA-le igati lojaalse Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki saatust.

Lõpetuseks: Ameerika Ühendriigid ja EL on kohe väga-väga huvitatud Ukraina hõlmamisest ning seda mitte niivõrd demokraatia põhimõtete edendamise eesmärgil, vaid eelkõige ühemõttelisemast geopoliitilise kasusaamise huvist. Vaat see on kõige tähtsam.