Eesti insener kahtleb Toomas Kaljase Maxima raporti väärtuses
„Ta on eksinud selle vastu, et avaldab enda arvates lõplikke tõdesid. Tal ei saa olla tervikpilti, sellepärast meie insenerid ongi vait, et meil pole tervikpilti kusagilt võtta hetkel,“ taunis Meos Kaljase käitumist.
Meos möönis, et Kaljase analüüs samas ebapädev ei tundu. „Need rehkendused, mis ta on teinud, on näiliselt täiesti adekvaatsed. Küsimus ongi selles, et kas tal on õiged algandmed, mille pealt ta rehkendab?“ küsis Meos. Ta täpsustas, et materjaliks peavad olema töödeteostusdokumendid ja projekt, samuti tuleks testida materjale, millega ehitati. „Kaudsete ajakirjanduse abil levinud materjalidega niimodi kilgata ei tohiks,“ märkis ta.
Meos toonitas, et see ei ole siiski Eesti ehitusinseneride liidu seisukoht, vaid tema isiklik arvamus, kuigi ta on kolleegidega sel teemal mõtteid vahetanud.
Kaljase sõnul on algallikad piisavad: rusudest leitud polt, kolmemõõtmelised joonised hoonest, päästja kirjeldused hoone kokkuvarisemisest. „Päästja – Vladimir oli ta nimi – andis mulle poldi, ütles, et näe, see on sulle kingitus, õiget asja teed! Kuulasin ära ta kirjeldused varingust, need klappisid mu raportiga. Tema antud polt rääkis kogu loo, tegin kindlaks milliseid mutreid kasutati, ostsin poest needsamad standardsed mutrid ja tegin nende abil laboris katseid. Kirjeldus, kust mu allikad pärinevad, on ka raportis olemas,“ selgitas ta. Katsete käigus selgus, et poltide juures oli valesid mutreid kasutatud. „Nende mutride mõõdud ei klapi euroliidu nõuetega,“ tõdes Kaljas.
Kaljase kvalifikatsioon
Imestama pani Meost ka see, et tema otsingu järgi ei ole Soomes töötaval Kaljasel ei Eestis ega Soomes registreeritud inseneri kutsetunnistust. „Tema tegevusõigus on küll fikseeritud majandustegevuse registris. Soomes tegeleb ta näiteks konsultatsiooni ja tarkvara müügiga, nii et ta pole otseselt ehituslik projekteerija,“ rääkis Meos ja lisas, et ta ei soovi samas ka öelda, et seetõttu oleks Kaljas ebapädev raportit koostama.
„Kuna minu nime ei ole Eesti inseneride klubi nimekirjas, siis järelikult ei ole minu raport pädev?“ imestas Kaljas. „Ei ole vaja klubidesse kuuluda, et neile kommertsraha maksta, et olla insener. Soomes võib teha tööd nii, et sul on koolidiplom ja sa tõestad oma kompetentsi iga projektiga uuesti. Seda ma teengi, olen siin tuntud ja mul pole probleemi, et mu igati avalikult leitavaid projekte vastu ei võetaks,“ rõhutas ta.
Sertifikaadi hankimist ei pea ta vajalikuks, kuna tegeleb just konsultatsiooniga. Tema firma Rak- Tek Solutions OÜ kodulehele on märgitud, et ettevõtte tegevusaladeks on inseneride tugiteenused, nõustamine ja koolitus, inseneeria- ja disainiprogrammide vahendamine, analüüsimeetodite pakkumine ja ka sõltumatu õnnetuste uurimine.
Kaljasele pakuti raporti eest raha
Väidetavalt tellis Kaljaselt raporti Läti politsei. Meose sõnul kirjutati talle aga Läti ehitusinseneride liidust, et keegi ei ole Kaljaselt raportit tellinud. Kaljas tunnistas, et politseiga on lood segased. Riias viibides olevat politsei teda tänanud ja palunud raport valmis teha. „Olin prokuröriga pidevas ühenduses ka kirja teel ja nad olid raportiga väga rahul,“ ütles ta.
Kaljas rõhutas, et politsei soovis raportit ja pakkus selle eest ka raha, kuid sõltumatuse põhimõttel keeldus ta seda vastu võtmast. „Siis ma oleks kohe sõltuv ekspert. Mulle on pakkunud raha ka Maxima ja teraskonstruktsioonide valmistajad, aga mul pole nende raha vaja, sest see raport on Läti inimeste jaoks,“ teatas ta.
Läti politsei teatel ei määratle nad Kaljast kriminaalmenetluses eksperdina. Politsei võttis temaga ühendust, pärast seda kui ta oma järeldused avaldas, kuna neil oli huvi kuulata kõiki asjaosalisi. Kaljasel polnud aga ette näidata dokumente, mis tõestaksid, et teda saab eksperdina määratleda. „Politsei seisukohast ei ole ta ekspert,“ ütles Läti politsei pressiesindaja Sigita Pildava.
Eetiline kaalutlus
Lõpuks paistab Meose ja Kaljase vastasseis taanduvat küsimusele, kas üks enda pädevuses kindel olev insener peaks selliseid õnnetusi omaalgatuslikult uurima või mitte. Meoses tekitab see kahtlusi, tema sõnul peaksid kõik sellised hinnangud tulema tasa ja targu, ametlike tellimuste tulemusena.
Kaljas kinnitas, et ei saanud vaikida. „Tahaksin, et vanaproua Zina ei peaks kolm kuud oma lapselast kurvastusest taga nutma,“ viitas ta Eesti Päevalehes ilmunud Riia tragöödia järelkaja kirjeldusele. Ta rõhutas, et tegi seda kannatanud inimeste pärast ja enda arendamise eesmärgil. „Kui uurid laboris õnnetuste tagajärgi, saab õppida palju paremini ehituskonstruktsioonide ja nende võimalike vigade kohta kui lihtsalt büroolaua taga,“ oli ta veendunud.
