Harri Kingo: noored pole reaalseks eluks valmis ega oska seda kunsti
Ilmselt on tegemist vildaka metoodikaga või jäi testis olematuks selle olulisim osa – teadmiste hindamise kõrval jäi ära väärtuseline eluks valmiduse hindamine.
Kui õpetaja annab lastele kirjutada kirjandi teemal "Minu tulevane perekond", siis ilmselt saame kõigilt lastelt nii õiged kirjandid, et neist võiks kokku panna perekonnaõpiku. Ometi, kui need lapsed hiljem reaalselt oma pere loovad, siis selgub, et nad lihtsalt seda kunsti – elada õnneliku perekonnana – ei oska. Meie lahutuvus on Euroopa üks suurimaid. Teoreetiliselt teatakse väga hästi, mis ja kuidas on pereelus õige, aga reaalselt tehakse ikka oma isiklikku tahtmist ja lõpetatakse bambuses.
Väärtuseline infantiilsus
Teadmiste tasandil võib inimene olla õige ja teada asju väga hästi. Kui inimese väärtuste tasand aga pole paigas või on puhas egoism, siis pole tal õigetest teadmistest mingit kasu – tema ettevõtmised jooksevad tühja ja on tema ja ümbritsevate jaoks negatiivsete tagajärgedega. Siit ka meie ajastu probleem: me oleme targad, me oleme teadjad, me oleme oskajad, aga kuna meie väärtuseline tasand on infantiilne, siis nullib see ära ka meie suurepäraste diplomite suurepärased hinded ja me ei saa reaalses elus toime. Lihtsamalt: noored ei ole reaalseks eluks valmis ega oska seda kunsti.
Inimese väärtuseline kasvatamine on see vundament ja alusmüür, millele saab rajada oma eluhoone. Kui see alusmüür on pude või puudub, siis hoone lihtsalt variseb ja selles ei saa elada. Kaasaja noor ei saa seda elu vundamenti paraku kusagilt. Kodus vanemad seda edasi anda ei oska, sest neil endil see puudub ja neil pole rahamurede kõrvalt oma laste jaoks aegagi. Kooli õppekavades mingit väärtusi õpetavat programmi pole. Tänavalt, sõpruskonnast ja meediakanalitest omandatakse kõike muud kui reaalse elu reaalseid väärtuselisi aluseid. Nii purjetataksegi oma lapsepõlvest ja noorukieast elumerele täiesti merekõlbmatu laevukesega.
Tavaline darvinism
Väärtuseline infantiilsus aga ei pärsi mitte vaid üksikisiku arengut ja tulevikku – see pärsib terve rahva arengut ja tulevikku. Vaid üks indikaator selle kohta, mida meie väärtuseline infantiilsus meile toob: meid ei sünni juurde ja meie ilusamad naised abielluvad mujale. Miks?
Meie naised pole kindlad ei meie meestes ega oma laste tulevikus. Nad ei võta enam riski jääda varsti üksi ja vireleda mitme lapsega viletsuses, jättes oma lapsed ilma nende tulevikust, sest laste kõrge koolitamine käib üksikemale üle jõu. Samas, meie naised lähevad ja abielluvad üha enam välismaale. See on selge märk, et kohalik valitsev mentaliteet – meie mentaalne kliima – ei rahulda meie naisi ega anna neile mingit kindlust nende endi ja nende laste tuleviku suhtes. Nii nad otsivad endale kindlamat ja turvalisemat keskkonda, kus väärtused veel kehtivad ja kus oma lapsed saada ja nad üles kasvatada.
Meie väljasuremine on nagu maha kirjutatud klassikalisest darvinismil rajanevast bioloogiaõpikust. Me ju teame, et kui keskkond muutub liigile ebasoodsaks, siis on liigil kaks valikut: kas ümber kohaneda või välja surra. See ongi meie probleem ja valik siin ja täna. Kuid sellise probleemi ees pole mitte ainult Eesti ühiskond – sama probleemiga on silmitsi terve Euroopa. Me pole ainus rahvus, kes on välja suremas. Sama teed käib kogu jõukas Euroopa.
Õhtumaade õhtu
Kui Euroopa kultuur kaob maailmast, siis mitte õhtumaade tsivilisatsiooni rikkuse ja tarkuse pärast – nende poolest võiksime kesta ja areneda. Kadumise põhjus on oma elu väärtuselise aluse kaotamine. See on nagu tavalises perekonnas. Ei loe, kui suures rikkuses ja luksuses elatakse. Loeb, kas perekonnas armastatakse, kas seal lähtutakse reaalsetest väärtustest, või ollakse need aluste alused unustanud ja minetanud. Kui perekonnas kaob armastus ja seda asendab arvestus, siis pere laguneb, need elud varisevad. Süüdi pole pere aineline rikkus ega teadmised ja oskused – süüdi on pere alusväärtuste unustamine ja ärapõlgamine, millel pere püsiks ja kesta võiks.
Oma elamise, olemise ja kestmise vundamendi kaotamine muudab tühiseks kõik meie targad teadmised ja materiaalsed rikkused. Maja variseb, kui see on rajatud liivale. Variseb meie pisike Eesti majake, aga variseb terve Euroopa hiigelhoone, mile osake me oleme. Sest sel kõigel pole vundamenti ja meie endi loodud mürgine egoismil ja ainelisel rikkuse püüdlemisel rajanev mentaalne kliima, milles me rabeleme ja püüame üha luksuslikumalt elada, tapab meid lihtsalt ära.
Ei midagi uut päikese all, lihtsalt tavaline koolis õpitud darvinism ja loodusseadused oma julmas reaalsuses – liik sureb välja, sest see liik oli liiga ebaintelligentne, et ennast muuta, seeläbi muuta oma keskkonda ja suuta edasi kesta. Õhtumaise tsivilisatsiooni allakäigu – ja halvimal juhul kadumise – reaalne põhjus on meie väärtuste kollaps.
