Lugeja: anonüümne kommentaar on lihtinimese jaoks tihti ainus võimalus oma meelsust väljendada
Vahetevahel elustuvad ja siis jälle vajuvad unustuse hõlma kommentaariumid ja seal kirjutatav. Mõned väljaanded on teinud kõik selle vaid isikupõhiseks, teised jällegi poolitavad: nii registreeritud kui ka vabad kommentaarid. Tundub, et vaba kommentaar on siiski võitmas elujõudu, aga just see liigne vabadus ei meeldi eriti meie valitsejatele.
Ega nad muidu poleks siis algatanud seaduse eelnõud streikide ja väljaastumiste piiramiseks.
Omamoodi mõtte kommentaariumidest andis ka telesaade "Vabariigi kodanikud", kus arutleti, kas anonüümsusel on väärtus ja kas kommentaariumid kannavad vaba arvamusplatsi rolli või jäävad sageli pelgalt sõimu ning solvangute kontrollimatu levitamise keskkonnaks.
Huvitav oli arutlejate valik: Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald, advokaat Karmen Turk, Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam ja ühiskonnateadlane Iivi Masso.
Miks oli see valik minu jaoks pisut imelik? Põhjendan. Mall Hellam on heal järjel nii töös kui isiklikus elus. Küllap see annab ka temale arusaama kommentaaridest ja seal kirjutatavast. Tema kirjutaks kindlasti kõikjal oma nime all, saades nõnda tuntust juurde. Tema arusaamad on sellest elukeskkonnast, kus tema lävib. Kahjuks sai lihtkodanikust bussijuhi mure, millest viimane saatesse kirjutas, ekraani vahendusel küll Mall Hellami poolt väikese ja tühise hinnangu osaliseks. Bussijuht on tänu anonüümsetele kommentaaridele suutnud parandada töökeskkonda bussipargis ja säilitanud ka enda töökoha. Teisiti oleks ta juba ammu tänaval olnud.
Ka Iivi Masso on ikkagi riigitöötaja ja ka tema ei salli anonüümset kommenteerimist. On tõsi, et vahel väljendavad mõned oma arvamust liiga kurjalt, aga kurja ja vaenuliku oskavad moderaatorid üsna ruttu üles leida ja vaen kustutatakse. Ajalehe toimetaja püüdis oma kahele oponendile asja üsna selgelt seletada. Kas see neile kohale jõudis, pole teada. Usun, et televaatajad ja lehelugejad jäävad toimetaja poolele.
Jurist Karmen Turk oli väga asjalik oma lühikestes ja tabavates kommentaarides, tuues igati dokumenteeritud väiteid. Eriti kujukas oli Lõuna-Korea näide, kus riik tegi algul vea ja aasta hiljem selle ka parandas.
Samas toob see mõtted ikkagi koduse juurde. Kas on see paha, kui ilmub artikkel, kus kuidagimoodi puudutatakse Edgar Savisaart ja siis kirjutab keegi vaimukas kommentaator sinna killukese kommunist Savisaare kõnest mingil EKP pleenumil? Arvan, et tänane noorus ei tea mitte, misasi oli EKP ja tollane meelsus. Tänu kommentaarile saab ta vähemalt nii palju targemaks. Ja pole kuulnud, et toosama Savisaar oleks seepeale ajalehega pahandanud. Tõde on ja jääb. Seda teavad ka moderaatorid, seega usaldagem neid.
Anonüümne kommentaar peaks olema osa isiku- ja sõnavabadusest. Anonüümne kommentaar annab üksikisikule võimaluse avaldada oma meelsust ka endast tugevamate suhtes. Loomulikult tuleb seda teha viisakalt ja seaduskuulekalt, aga ka tehase tööline peab omama võimalust öelda sõna sekka, kui talle omaniku poolt liiga tehakse. Oma näo ja nimega ta seda alati teha ei saa, sest tugevam pool surub ta sel juhul kiiresti nurka. Nii, nagu ka selle bussijuhiga oleks juhtunud, kes saatesse kirjutas.
Kirjanikel, kunstnikel ja lauljatel on vaba valik esineda pseudonüümi all, miks siis mitte kommentaatoril?
Kui soovitakse aga kehtestada jälle nõukogudelikku printsiipi, kus võib mõtete avaldamise eest kedagi hukka või vangi mõista, pole enam tegu demokraatliku ajakirjandusega.
Tavakodanik saab ajalehe kommentaariumist teada paljut, mida kusagilt mujalt ei saaks. Ei ole mõtet hämada, et kommentaarides kirjutatu on laim ja vale. Küll see vale siis ka välja roogitakse.
