Saabuva juubeliaasta puhul on mõistlik küsida - mida on allianss meie kaitseks ära teinud? On see piisav? Mida oleks veel vaja teha?
Mu liitumisejärgne optimism Baltikumi kaitseplaani peatse valmimise osas asendus ajapikku pettumusega. Kindralid NATO staapides laiutasid küsimise peale käsi - me ei saa ilma poliitilise otsuseta midagi teha. Aastad läksid. Kui ma 2007. aasta sügisel teenistusest lahkusin, kaitseplaani veel polnud. Wikileaksi järgi polnud seda ka 2009. aastal.
Lõpuks Baltikumi kaitseplaan 2010. aastal siiski tehti. Käesolev aasta tõi kaasa ka õppused Steadfast Jazz. Tõsi, Venemaa Zapad 2013-ga võrreldes jäid need üpris kesiseks.
Ka teises võtmevaldkonnas - Baltikumi õhukaitse osas - jäävad saavutused tagasihoidlikuks. NATO õhuturbemissioon nelja püüdurhävitajaga Leedus, Šiauliai lennuväljal, küll toimib ja jääb toimima ka edaspidi, aga Eestil on sellest vähe kasu, sest meieni seal paiknevate hävituslennukite tegevusraadius ei ulatu. Baltikumi õhukaitse kui terviku küsimus on lahendamata.
Kõige parandamatumgi optimist ei saa säärast kümneaastase töö tulemust pidada kuigi hiilgavaks.
Miks on nii läinud?
Põhjusi on mitmeid, kuid peamine neist on siiski Afganistan. NATO sõjaline operatsioon Afganistanis väärib eraldi põhjalikumat käsitlust, mis ei ole käesoleva loo teema, aga üks on selge - selle tõttu on NATO jätnud oma territooriumi kaitsmise unarusse.
Liikmesriikide ootused üksteise ja alliansi suhtes on kõrged, aga samal ajal vähendavad paljud NATO Euroopa liitlased Ameerika Ühendriikidele lootes võidu kaitsekulutusi ja sõjavägesid. Sõjaliste konfliktide puhul ei käitu alliansi liikmesriigid enam ühtselt (Iraak, Liibüa, Süüria). Alliansi ühtsust ei tugevda ka USA väljatõmbumine Euroopast. Sõjaline allianss, mis ei keskendu enam oma liikmete ja territooriumi kaitsmisele, muutub paratamatult sõjalis-poliitiliseks jututoaks.
Kas oleme selles olukorras oma julgeolekuhuvid määratlenud? Kas oleme teinud kõik, et teised liikmesriigid meie huve arvestaksid? Kuidas siis määratleda Eesti julgeolekuhuve NATO-s?
Meie esmane julgeolekupoliitiline huvi peaks seisnema selles, et NATO ja Euroopa Liit loobuksid teesklemast nagu poleks Venemaa juhitud Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO) ja loodavat Euraasia Liitu olemas või nende sõjaliste- ja majandusliitude eksistentsil poleks tähtsust.
Kõikide liikmesriikide huvides peaks olema, et Euroopa Liit ei looks NATO kõrvale teist suures osas kattuvate riikide sõjalist organisatsiooni. Samas võiks Euroopa Liit võtta enda peale kõik muud, otseseid sõjalisi operatsioone mittepuudutavad julgeolekuküsimused (näiteks põgenikeprobleemi Vahemerel).
NATO põhiülesanne
NATO peaks tagasi pöörduma oma põhiülesande - liikmesriikide ja nende territooriumi - kaitsmise juurde. Selleks oleks mõistlik jagada allianss tuumik- ning ääreriikideks, kes piirnevad teiste sõjaliste liitudega (liitlasriigid Norrast kuni Poolani) või paiknevad geopoliitiliselt keerulises asukohas (Türgi).
On iseenesestmõistetav, et ääreriigid vajavad neid puudutavate NATO kaitseplaanide koostamist, nende pidevat uuendamist ning suurõppusi plaanides määratletu harjutamiseks.
Ääreriikidest omakorda on Baltikum alliansi kõige nõrgem koht, kus jõudude vahekord NATO ja KJLO vahel on NATO jaoks kõige ebavõrdsem. On selge, et kui Leedu, Läti ja Eesti kulutaksid sõjalisele riigikaitsele ka üle 2% SKT-st, et ei suudaks nad üles ehitada usutavat õhukaitsesüsteemi.
Seetõttu jääb Baltikumi õhukaitse probleem paratamatult liitlaste lahendada. Balti riigid, eriti Läti, vajavad NATO abi püüdurhävitajate baaslennuväljade ehitamisel ja varustamisel. NATO õhuturbemissioon Leedus on vaja muuta NATO õhukaitsemissiooniks Baltikumis vähemalt nelja püüdurhävitajaga igas Balti riigis koos adekvaatse juhtimissüsteemiga. Seejärel on vaja läbi harjutada selle tegevus võimaliku sõjalise kriisi korral (missiooni suurendamine 50-60 hävituslennukini ning selle toetuseks vajalike õhutõrjeüksuste paigutamine Baltikumi).
Pokazuha
Veelgi olulisem on läbi harjutada vähemalt diviisisuuruse liitlasvägede maaväekontingendi (tugevdatud soomus- või mehhaniseeritud diviis) kohaletoomine Lääne- ja Kesk-Euroopast koos varustuse ja lahingumoonaga. Alles pärast seda võib tõsikindlalt väita, mitu päeva ja mitukümmend raudtee-ešeloni selleks kulub.
Kohe kerkib küsimus - mida arvab sellest Venemaa? Mis neil ikka arvata, Vene kindralstaap saab ju aru, et ühe diviisiga NATO KJLO riike ei ohusta ega Sankt-Peterburgi suunas pealetungi ei alusta. Küll oleks see aga selgeks märgiks, et NATO on iga hetk valmis kaitsma oma territooriumi ka selle kõige nõrgemas kohas, ning Baltikumi kaitseplaani näol ei ole tegu pokazuhaga.
Baltikumi kaitseplaanile peaks olema lisatud ka ressursiarvestus, palju vajaksid Balti riigid sõjalist abi varustuse, laskemoona, infrastruktuuri väljaehitamise jms näol nii rahu kui ka sõjaajal, et sõjalise konflikti korral liitlasvägede saabumiseni üldse vastu pidada. Balti riikide elanikkonna jaoks ei oleks midagi hullemat, kui olla seatud fakti ette, et nende kodumaa on taas kord okupeeritud, ning liitlasvägedel tuleks see vabastada. Säärast proovikivi ei oleks NATO-le vaja.
